Jeremiah Paul Ostriker (sündinud 13. aprillil 1937 New Yorgis) on ameerika astrofüüsik.

Ta on lõpetanud 1959. aastal Harvardi Ülikooli bakalaureusekraadiga füüsikas ja keemias ning saanud 1964. aastal Chicago Ülikoolist doktorikraadi (PhD) astrofüüsikas.^[1]

1971. aastal sai Ostriker Princetoni Ülikooli professoriks. Aastatel 1979–1995 oli ta ühtlasi Princetoni ülikooli observatooriumi ja 2005–2009 Princetoni arvutusteaduse ja tehnika instituudi direktor. Ta on töötanud mitmes institutsioonis külalisprofessorina (sealhulgas 1987. aastal Harvardi Ülikoolis). 2001. aastal valiti Ostriker Plume'i astronoomia ja eksperimentaalfilosoofia professoriks Cambridge'i astronoomiainstituudis (2001–2004).^[1]

Pärast emeriteerumist Princetonis 2012. aastal (Charles A. Young Professor Emeritus) jätkab ta samas vanemteadurina ja ühtlasi oli aastatel 2012–2017 Columbia ülikooli astronoomiaprofessor.^[1]

Ostriker' teadustöö on keskendunud tumeaine, tumeenergia, tähtedevahelise keskkonna, sooja-kuuma galaktikatevahelise keskkonna, galaktikate evolutsiooni ja mustade aukude uurimisele. Tema uurimistöö hõlmab ka hulk teisi uurimisvaldkondi, sealhulgas pöörlevate tähtede ehitust ja võnkumisi, galaktikate stabiilsust, kerasparvede ja teiste tähesüsteemide arengut, pulsareid, röntgenikiirgusega kaksiktähti, galaktikaparvede dünaamikat, gravitatsiooniläätsesid, astrofüüsikalisi lööklaineid, aktiivseid galaktikatuumi ja kosmilist võrgustikku.^[2] Koos Jim Peeblesiga on nad Ostriker'-Peeblesi kriteeriumi avastajad.^[3]

1973. aastal avaldasid Ostriker ja Jim Peebles artikli "A numerical study of the stability of flattened galaxies: or, can cold galaxies survive?",^[4] milles nad ennustasid massiivste halode olemasolu galaktikate ümber (autorid kasutasid tumeaine nimetusena terminit "halo"^[5]). See ajendas Eesti kosmolooge kiiremini avaldama oma uurimistöö põhitulemused. Nii ilmuski 1974. aastal Tõravere Observatooriumi teadlaste artikkel ajakirjas Nature mõni kuu enne Ostriker', Peeblesi ja Amos Yaili ühisartiklit ("The size and mass of galaxies, and the mass of the universe"; avaldatud ajakirjas Astrophysical Journal^[6]), mille tulemused Jaan Einasto sõnul Eesti artikli omadega peaaegu kokku langesid.^[7]

• 1974 – valiti USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks
• 1975 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks^[1]
• 1980 – Henry Norris Russelli auhind
• 1994 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks^[1]
• 1999 – Karl Schwarzschildi medal
• 1999 – valiti Hollandi kuningliku teaduste akadeemia välisliikmeks^[1]
• 2000 – National Medal of Science
• 2004 – Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedal
• 2007 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks^[1]
• 2012 – James Craig Watsoni medal
• 2015 – Gruberi kosmoloogiaauhind (koos John Carlstromi ja Lyman Page'iga)

Jeremiah Ostriker' tsiteeritumaid publikatsioone Google Scholari andmeil (2024)^[8]:

• DG York, J Adelman, JE Anderson Jr, SF Anderson, J Annis, NA Bahcall, ..., The sloan digital sky survey: Technical summary, The Astronomical Journal 120 (3), 1579, (2000).

• KN Abazajian, JK Adelman-McCarthy, MA Agüeros, SS Allam, CA Prieto, ..., The seventh data release of the Sloan Digital Sky Survey, The Astrophysical Journal Supplement Series 182 (2), 543, (2009).

• M Tegmark, MA Strauss, MR Blanton, K Abazajian, S Dodelson, ..., Cosmological parameters from SDSS and WMAP, Physical review D 69 (10), 103501, (2004).

• CF McKee, JP Ostriker, A theory of the interstellar medium-Three components regulated by supernova explosions in an inhomogeneous substrate, Astrophysical Journal, Part 1, vol. 218, Nov. 15, 1977, p. 148-169. 218, 148-169, (1977).

• C Stoughton, RH Lupton, M Bernardi, MR Blanton, S Burles, FJ Castander, ..., Sloan digital sky survey: early data release, The Astronomical Journal 123 (1), 485, (2002).