Henn Rooneem (sünninimega Henn Zeiger; 8. august 1923 – 29. jaanuar 2009) oli eesti raamatukunstnik ja kirjastustöötaja.

Henn Rooneem omandas põhihariduse Tartus ja asus 1937. aastal õppima Riigi Kunsttööstuskooli. 1943. aastal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke. Sõja lõppedes astus Rooneem Tallinna Riiklikusse Tarbekunsti Instituuti, kuid arreteeriti Nõukogude võimude poolt ja viibis aastatel 1945–1947 vangilaagris. Pöördunud vangistusest tagasi, jätkas õpinguid instituudis, lõpetades selle 1950. aastal graafik-illustraatorina.

Henn Rooneem töötas üle 30 aasta Eesti NSV kirjastus- ja trükitööstuses. Aastatel 1950–1964 oli ta kirjastuse Eesti Riiklik Kirjastus illustraator. Pärast kirjastuse jagunemist töötas ta aastatel 1964–1967 illustraatorina kirjastuses Eesti Raamat.

Aastatel 1967–1983 oli Rooneem eksperimentaalkombinaadi Bit kunstilise ja tehnilise osakonna juhataja. Sellelt ametikohalt läks ta ka pensionile.

Henn Rooneeme tuntumateks töödeks võib pidada mitmeid tema tušijoonistustega illustreeritud Eesti Riiklikus Kirjastuses ja kirjastuses Eesti Raamat ilmunud ilukirjandusteoseid:

• Mark Twain "Prints ja kerjus" (1956)
• Maiju Lassila "Tuletikke laenamas" (1957)
• Aristarch Sinkel "Mõõgaga mõõdetud maa" (1959)
• Werner Legère "Ma olin Timbuktus" (1959)
• Vilis Lācis "Kaluri poeg" (1969)

Henn Rooneeme abikaasa oli sisearhitekt Maie Rooneem, kellega tal on kaks last – poeg Enn Rooneem ja tütar Tiina Saago.

Henn Rooneem oli Kuku klubi liige.

• Heinz Valgu meenutus Henn Rooneemest