Helitasememõõtur ehk müramõõtur on mõõteriist helirõhutaseme määramiseks, mis näitab selle taseme väärtust detsibellides (dB). Neid mõõtureid kasutatakse siis, kui on vaja kvantitatiivselt (arvuliselt) kindlaks teha näiteks lennuki või masina müra tase, hinnata müra taset töökohal või muus keskkonnas.

Müramõõturid vastavad standardile IEC 61672:2013 (EN 61672-1:2014-07), mis näeb ette mõõturis vähemalt ühe, nimelt A-korrektsioonifiltri kasutamist. Võimalikud on ka muud tüüpi sageduskorrektsioonid.

Müramõõtur koosneb mõõtemikrofonist, eelvõimendist, töötlusüksusest ja näidikust. Mõõturil on mikrofoni poole suunatud kooniline korpus, mis vähendab seadmelt heli peegeldusi. Mõõtemikrofon muudab helirõhu vastavaks analoogsignaaliks (elektripingeks). Tasemevalikulülitiga eelvõimendi toob signaalipinge detektori ja näidiku tööpiirkonda. Müramõõturud võivad olla täiendavalt (oktaav- või tertsiaal-) ribafiltritega ja andmesalvestusega.

Kui helitase kõigub aja jooksul, siis mõõtetulemuse saamiseks on vaja mõõteväärtused teatud ajavahemikus keskmistada. Standarditud on hindamisaeg "kiire", tähis F (fast) – 125 ms, "aeglane", tähis S (slow) – 1 s ja "impulss" (tähis I, 35 ms). Viimast enam peaaegu ei kasutata, sest sellel on vähe ühist impulsside tegelike omadustega.

Täiuslikumates mõõturites arvutatakse keskmised väärtused veel lühemate ajavahemike kaupa ja salvestatakse. Selle nn lühikese L_eq ajaloo saab üle kanda teise seadmesse või hiljem seadme mälust välja otsida ja spetsiaalse tarkvara abil teisendada soovitud kujule. Lühikese L_eq eeliseks on see, et seadusandluse muutumisel saab vanemad andmed ümber arvutada. Praegu on peaaegu kõigis õhusõidukite paiksetes müraseiresüsteemides (mis on tegelikult vaid keerukamad müramõõturid) kasutusel lühike L_eq. See funktsioon sisaldub enamikes kommertsiaalsetes integreeritavates müratasememõõturites ja sellest on saanud kõige levinum meetod tasemeajaloo salvestamiseks ja kuvamiseks professionaalsetes helitasememõõturites.

Sageduskäiku korrigeeritakse selleks, et viia mõõdetud füüsikalise helirõhutaseme väärtused vastavusse inimkõrva kuulmisaistingu tundlikkusega. Enamikus riikides kasutatakse töökohal müra mõõtmisel A-korrektsiooni. Kuigi see ei esita üldiselt kehtivat spektraalset kuulmistundlikkust, on A-korrektsioon standardites ja muudes eeskirjades peaaegu üldiselt aktsepteeritud. See võimaldab võrrelda ajaloolisi ja praeguseid andmeid. Sageduskorrektsioone B, C ja D rakendatakse valikuliselt (vt Mürataseme mõõtmine).

A-korrektsioon oli algselt mõeldud ainult vaiksete helide jaoks, näiteks helirõhutasemel kuni 40 dB, kuid nüüd kasutatakse seda kõigis helitasemete vahemikes. Madalsageduslike mürade hindamisel rakendatakse ka C-karakteristikut.

Müramõõturid jagunevad kahte klassi, mis erinevad mõõtmistäpsuse nõuete poolest. 1. klassi seadmed mõõdavad laiemat sagedusspektrit väiksema tolerantsiga kui 2. klassi seadmed, mis on odavamad. Enamik riiklikke standardeid lubab 2. klassi müramõõturit kasutada miinimumnõudena ja paljude mõõtmiste puhul ei ole 1. klassi seadme kasutamisel praktilisi eeliseid. Peamiselt kasutatakse 1. klassi mõõtureid teadusuuringutes ja õiguskaitsega seotud juhtudel (nt sõidukite registreerimisel).