Helene Taar-Segalla (3. juuni 1880 - ?) oli eesti ajakirjanik ja haritlane, üks esimesi doktorikraadiga eesti naisi. [1]

Helene Elise Taar sündis Vana-Võidus, Viljandimaal. Omakäelise eluloo kohaselt sai ta esimese hariduse kodus ning õppis siis Viljandis erakoolis (võis olla Lilli Suburgi kool). 1904. aastal immatrikuleerus Taar Šveitsis Berni ülikooli, mille ta 1909. aastal lõpetas doktorikraadiga majandusteaduses (väitekiri "Die beiden Schlözer", trükitud 1912). Ülikooli ajal kirjutas Taar mitmeid reisikirju ning ilukirjanduslikke artikleid Eesti ajalehtedele.[1]

Ta oli üks esimene eestlasest naisi, kes kaitses Šveitsis doktorikraadi. Samal aastal kaitses Zürichi ülikoolis doktorkraadi ka Beatrice Pallon.[1]

Teosed

„Uue aja naisliikumine“ kogumikus "Wõitluse päivil" (1905).

"Isandate wõimus" kogumikus "Punasilt päivilt" (1906).

"Lossi waremetel" kogumikus "Noor-Eesti", II (1907).

Isiklikku

1911. aastal abiellus Taar Berliinis professor Silvio Segallaga. Tõenäoliselt külastas abielupaar enne Teist maailmasõda Eestit[1], kuid tema edasine saatus on hetkel teadmata.

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Lembi Anepaio, Janet Laidla, "Esimesed doktorikraadiga naised tänapäeva Eesti aladelt", Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2022 (Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 2024), 36-37.
Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Helene_Taar
No tags for this post.