Häälekõri ehk hääleaparaat (ladina keeles glóttis) on paljudel organismidel kõriõõnes paiknev avaus, mis piirneb häälekurdude ja häälepiluga.[1]

Häälekõri osaleb suure tõenäosusega ka kõriõõne kaudu toimuvas kommunikatsioonis (häälitsemine).

Häälekõri areng, anatoomia, asend, kuju ja morfoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Roomajatel

Madudel

Madudel on häälekõri ja kui maoliik Pituophis melanoleucus välja arvata, puuduvad neil häälekurrud. Häälitsevad nad üksnes häirimise korral ehk kaitsereaktsioonina tekitades sisinat jõuliselt läbi häälekõri sisse ja välja hingates.

Imetajatel

Koduloomadel

Häälekõri koosneb limaskestaga kaetud pilkkõhredest, paarilisest häälekurrust ja nende vahele jäävast häälepilust ning paikneb kõriesikust kaudaalselt.[2]

Viited

  1. ↑ Arne Lepp. "Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 386, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
  2. ↑ Enn Ernits, Esta Nahkur, "Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 213, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.

Välislingid

Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%A4%C3%A4lek%C3%B5ri
No tags for this post.