Prints Josias (Friedrich Josias, väejuhina ka prints Coburg; 26. detsember 1737 – 26. veebruar 1815) oli Habsburgide monarhia sõjaväelane, väejuht ja aadlik (Saksi-Coburg-Saalfeldi prints).

Friedrich Josias sündis 1737. aastal Coburgis Ehrenburgi lossis.^[1] 1756. aastal astus sõjaväeteenistusse ning oli samal aastal kürassiirirügemendis nr. 33 rittmeister. Ta osales seitsmeaastases sõjas ja ülendati 1759. aastal ooberstiks. Sõja ajal paistis ta mitu korda silma vaprusega. 1758. aastal sai ta Hochkirchi lahingus haavata. 1760. aastal osales ta Landshuti ja Liegnitzi lahingus. 1766. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Kolm aastat hiljem tehti ta tragunirügemendis nr. 37 inhaberiks.^[2] 1778-1788 oli ta Pressburgi ning alates 1785. aastast ka Galiitsia ja Bukoviina kindralkomandant.^[3]

1773. aastal ülendati Coburg feldmarssal-leitnandiks. 1786. aastal tõusis ta ratsaväekindrali auastmeni. 1788–1791 osales ta Austria-Türgi sõjas. 21. märtsil 1788 võitis ta Moldovas Batussanis Ibrahim Nazir Paša Türgi armeed. 29. aprillil järgnes sellele veel üks võit. Sama aasta 15. mail alustas ta Chochimi linna piiramist. Linn alistus 16. septembril, misjärel jätkas Friedrich Josias oma edasitungi Moldaavias.^[2]

Järgmisel aastal liitus ta Vene armeega Suvorovi juhatusel. 21. juulil võitis Austria-Vene ühisarmee türklasi Focșani lahingus, selle eest autasustati Friedrich Josiast Maria Theresia militaarordeni suurristiga (mõne allika järgi autasustati teda sellega alles 1793. aastal^[4]). 22. septembril osales ta Rymniki lahingus, kus liitlaste pool osutus taas võitjaks. Selle võidu eest ülendati ta 3. oktoobril feldmarssaliks. 1790. aasta 16. aprillil vallutas ta Orsowa ja 9. novembril Bukaresti. Kuni 1794. aastani oli ta Ungari kindralkomandant.^[2]

 Pikemalt artiklis Esimese koalitsiooni sõda Madalmaades

1793. aastal viidi Friedrich Josias üle Hollandisse, kus võttis üle kõigi sealsete Austria vägede ülemjuhataja rolli. 8. aprillil edutati ta kindralfeldmarssaliks. Hollandis oli tema vastaseks Prantsuse esimese vabariigi väejuht Charles François Dumouriez. Coburg saavutas viimase üle mitu võitu Aldenhoveni, Neerwindeni ja Leuveni all.^[2]

Coburg osutus aprillis toimunud liitlaste (Hollandi vabariik, Suurbritannia, Saksa-Rooma riik) sõjanõukogul üpris passiivseks, pooldades sõja diplomaatilist lõpetamist. Siiski oli ta kõrgemate ametnike survel sunnitud oma arvamustest tagasi ütlema ning nii koostati plaanid uueks pealetungiks Valenciennesi ja siis Dunkerque'i poole.^[5]

Prantsuse kindral Dampierre võttis armee juhtimise pärast Dumouriezi reetlikkust enda peale ning proovis Coburgi vägesid tagasi suruda, kuid edutult.^[6] 23. mail löödi Prantsuse vägesid Famarsi lahingus ning järgmisel päeval alustas liitlaste armee Valenciennesi piiramist, mis alistus 27. juulil, 10. juulil oli alistunud ka Conde.^[4]

Edasi liikus Friedrich Josias Arrasi poole. Tema plaaniks oli vallutada Cambrai, kuid Briti väejuhid pooldasid ikkagi edasitungi Dunkerque'i poole. Coburg mõistis, et tal pole Cambrai piiramiseks üksinda piisavalt mehi ning asus siis hoopis Le Quesnoyd piirama. Piiramine kestis 10. augustist 11. septembrini. Coburg ise piiramist ei juhatanud, vaid kattis piiravaid vägesid.^[4]

Pärast linna alistumist asus Coburg piirama Maubeuge'i. Coburgil oli siiski üpris vähe sõdureid, nii et ta palus Hollandi armeelt abivägesid. Piiramine ebaõnnestus aga, kuna Austria armee sai Wattignies' lahingus kaotuse osaliseks. Lahingus osutusid otsustavaks prantslaste jätkuvad jalaväerünnakud, mis põhjustasid neile aga suuri kaotusi. Coburg ütles pärast kokkupõrget, et Prantsuse sõdurid võitlesid lausa hullumeelselt.^[4][7]

Kevadel alustasid liitlased uuesti sõjategevust ning Friedrich Josias sai taas ligi 100 000-mehelise armee juhatajaks, Prantsuse vastasarmeede sõdurite koguarv oli aga kaks korda suurem.^[8] Uus sõjakäik kujunes Coburgile veel raskemaks, kuna armeega liitus Saksa-Rooma keiser Franz II, kes võttis armees ohjad enda kätte.^[4]

Coburg asus 17. aprillil 1794 piirama Landrecies'd, mis alistus 13 päeva hiljem. Friedrich Josias otsustas taas liikuda Maubeuge'i poole, kuid selle plaani pööras pea peale krahv Clerfayt' juhitud Austria vägede kaotused Mouscroni ja Courtrai all. See lõikas läbi ühenduse liitlaste armee osade vahel. Coburg proovis teistega taas ühineda, kuid pidi Prantsuse armeega Tourcoingi all lahingusse astuma.^[4]

 Pikemalt artiklis Tourcoingi lahing

Austria armee staabiülem Karl Mack von Leiberich tuli liitlaste seas välja plaaniga Vernichtungsplan (hävitusplaan). See nägi Prantsuse armee Lysi ja Scheldi jõe vahel lahingus hävitamist. Selleks jagati armee viide kolonni: ^[9]

• 1. kolonn – ligi 4000 hannoverlast Georg Wilhelm von dem Bussche juhtimisel
• 2. kolonn – 10 000 austerlast Rudolf von Otto juhtimisel
• 3. kolonn – 11 000 Briti, Austria ja Hannoveri sõdurit prints Fredericki juhtimisel
• 4. kolonn – 11 000 austerlast krahv Kinsky juhtimisel
• 5. kolonn – 18 000 austerlast ertshertsog Karli juhtimisel
• Katteüksus – 19 000 austerlast krahv Clerfayt' juhtimisel

Lahingutegevus algas 17. mail ning näitas juba algusest peale liitlaste plaani liialt ambitsioonikat olemust. Clerfayt' üksus jäi kokku lepitud ajagraafikust maha ning Bussche väed, kes olid vallutanud Mouscroni, suruti sealt Prantsuse vägede poolt taas välja. Otto kolonn liikus ilma suuremate probleemideta edasi, kuid jättis nii Fredericki üksused külgedelt kaitseta. Frederick palus keisrilt luba taganemiseks, kuid seda talle ei antud. Ka 4. ja 5. kolonn olid oma edasitungis takerdunud.^[9]

Järgmisel päeval levis liitlaste laagris segadus, kuna paljud kolonnid polnud oma kohtadele jõudnud ning Clerfayt'st polnud veel kuulda. Clerfayt ületas lõpuks Lysi jõe ning kohtas teel ühte Prantsuse brigaadi, mille ta ka tagasi surus. Prantslased asusid aga vasturünnakule ning surusid Clerfayt' ja hiljem ka Otto ning Fredericki tagasi.^[9]

Nii olid lahinguväljale jäänud vaid Kinsky ja Karli kolonnid. Kinskyl oli käsk edasi liikuda, kuid seda ta eiras ning pärast, kuuldes teiste kolonnide ebaedust, ka taganes. Karli sõdurid olid aga kurnatud ning asusid keskpäeval teele. Siis tuli Karlile juba käsk liitlaste laagri juurde taganeda, mida too ka täitis.^[9]

Lahing oli liitlastele suur kaotus, mida Prantsuse kindral Pichegru proovis veel ära kasutada ning asus oma armeega liitlaste laagri vastu rünnakule. Järgnenud Tournai ja Pont-a-Chini lahingutes, mis toimusid 22. mail, sai ta aga lüüa. Tourcoingi lahingu muserdavat mõju liitlastele see aga ei leevendanud. Franz II lahkus 30. mail koos Mackiga Viini poole, mis kahjustas liitlaste moraali veelgi. Nii vähenes ka sõjatoetus ning huvi Austria pealinnast, mistõttu viidi osa Coburgi armee sõdureid ja ohvitsere mujale.^[9][10]

 Pikemalt artiklis Fleurusi lahing

25. juunil hõivas Prantsuse armee Jean-Babtiste Jourdani juhtimisel Charleroi, mida nad olid varem juba kaks korda piirata proovinud. Coburg oli arvanud, et garnison suudab paar päeva veel vastu panna ning proovis neile rakettidega signaali anda, mis aga ei õnnestunud. Siiski ei olnud Coburg linna alistumisest teadlik. Nii hakkas ta Prantsuse armee hävitamiseks plaane koostama, jagades Austria armee üksused veel ertshertsog Karli ja Johann Peter Beaulieu vahel. Nendega olid kaasas ka Hollandi üksused, mida juhtis Oranje prints Willem I.^[10]

Lahing algas 26. juuni varahommikul Karli ja Beaulieu rünnakuga, mis algul ka Prantsuse parema tiiva tagasi surus. Prantslased pandi aga tugevalt vastu ning Austria kolonnide edasitungi peatati. Coburg andis Karlile käsu rünnak lõpetada ning ka Beaulieu suruti prantslaste poolt tagasi. Tagasi suruti ka austerlaste kolonnid tsentris ning prantslased osutusid lahinguväljal võitjaks.^[10]

Pärast lahingu lõppu sai Coburg lõpuks teada, et Charleroi garnison on alistunud. Austria armee tõmbas Waterloo ja l'Alleud' ümber tagasi. Sellega lagunes koalitsiooniarmee koost, Coburg taganes austerlastega edasi ida poole ning Anglo-Hollandi armee põhja. Ilmselt sai ka Coburg pärast lahingut aru, et Austria Madalmaid pole enam tulus hoida.^[10]

1794. aasta talvel astus Friedrich Josias armeejuhataja kohalt tagasi. Pärast seda ta enam sõjategevuses ei osalenud ning elas ülejäänud elu Coburgis. 1806. aastal sisenesid linna marssal Augereau väed, kelle rüüstamise eest Friedrich Josias linna kaitses. 26. veebruaril 1815 ta suri.^[2][11]

Helilooja Johann Michael Haydn kirjutas 18. sajandil Friedrich Josiase auks marsi "Josias-Coburg Marsch", mis on tuntud ka kui "Der Coburger". ^[12]

Coburgi auks kirjutas muusikat ka Wolfgang Amadeus Mozart. Kontratants "Der Sieg vom Helden Coburg" KV 587 on kirjutatud 1789. aastal ning pühendatud printsi võitudele Austria-Türgi sõjas.^[12]

Friedrich Josias oli Türgi sõja ajal väidetavalt kohalikuga lapse saanud. Selle kohaliku, Therese Stroffecki, viis ta pärast sõjakäigu lõppu koju kaasa ning plaanis temaga abielluda. Lisaks viis ta sealt oma kodumaale kohaliku magustoidu retsepti: Moldovas ja Türgis tuntakse seda toitu baklavana, kuid Euroopas, kus see kiiresti populaarseks sai, nimetatakse seda õunastruudliks.^[1][13]

Viini Sõjaajaloo muuseumi (Heeresgeschichtliches Museum) Kindralite saalis asub Coburgi 186 cm pikkune marmorkuju.^[14] Friedrich Josiase kuju asub ka Coburgi linna teatriplatsil. Kuju paigaldati sinna 24. oktoobril 1911.^[11][15]

• Fortescue, Sir John. British Campaigns in Flanders 1690–1794. London: Macmillan and co. 1918.
• Hochedlinger, Michael. Austria's wars of emergence: war, state and society in the Habsburg monarchy. Routledge. 2003.