Franz Anton von Schiefner (18. juuli 1817 (ukj) Tallinn – 16. november 1879 (ukj) Peterburi) oli baltisaksa keeleteadlane ja etnoloog. Ta oli uurimisharude uralistika, tibetoloogia, mongolistika rajajaid.

Franz Anton Schiefner sündis 1817. aastal, Tallinna kodaniku pojana, tema isa oli Tšehhi sakslane. Aastatel 1831–1836 õppis Schiefner Tallinna Toomkoolis. Seejärel aastatel 1836–1840 õppis ta Peterburi ülikoolis õigusteadust. 1840–1842 õppis Schiefner Berliini ülikoolis sanskritti ja muid idamaade keeli.

Pärast ülikooli lõpetamist sai temast Peterburi I gümnaasiumi vanade keelte õpetaja. 1848. aastast töötas Schiefner konservaatorina Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia raamatukogu II osakonnas. Samal ajal hakkas ta uurima tiibeti keelt ning valiti 1852. aastal akadeemia adjunktiks tiibeti keele ja kirjanduse alal. 3. juunil 1854 valiti Schiefner akadeemikuks. Aastatel 1856–1878 oli ta etnograafiamuuseumi direktor, 1863. aastast kuni surmani oli ta Karl Ernst von Baeri järeltulijana Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia raamatukogu II osakonna bibliotekaar jm. Ta oli paljude Moskva, Peterburi ja välismaa teaduslike seltside liige^[1].

Franz Anton von Schiefneri keskseks uurimisobjektiks olid idamaade keeled ja budism, kuid ta tegeles ka Siberi, Kaukaasia ja Soome-ugri rahvaste keeltega. Lisaks uuris ta Kaukaasia ja Siberi rahvaste, samuti vene, tatari, soome ja eesti etnograafiat ning folkloori. Temalt pärineb "Kalevala" esimene saksakeelne tõlge (1852). Soome ja eesti mütoloogia uurimisel paelusid Schiefneri tähelepanu eriti "Kalevala" ja "Kalevipoeg" ning ta toetas Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoja" väljaandmisel. Ta tõlkis ka muu hulgas Uue Testamendi mongoli keelde.