Erootiline kirjandus on kirjandusžanr, mis keskendub seksuaalsetele suhetele, intiimsusele ja kirglikele kogemustele. Selle peamine eesmärk on esitada sensuaalseid ja erootilisi teemasid, sageli emotsionaalses ja kujundlikus keeles. Erinevalt pornograafiast, mis keskendub visuaalsetele ja otsestele seksuaalsetele stseenidele, rõhutab erootiline kirjandus rohkem tegelaste emotsionaalset ja füüsilist sidet, suhete arengut ning atmosfääri loomist, pakkudes sageli ka sügavamaid narratiive ja psühholoogilisi kihte.

Erootilise kirjanduse peamised tunnused on:

1. Sensuaalne ja intiimne kirjeldus: Tugev keskendumine meelte kaudu kogetavale - lõhnad, puudutused, hääled, visuaalsed detailid. Kirjeldatakse intiimseid stseene, et luua emotsionaalset ja füüsilist lähedust.
2. Psühholoogiline ja emotsionaalne sügavus: Tegelaste seksuaalsed kogemused kajastavad nende sisemaailma, aidates mõista nende ihasid, hirme ja motivatsioone.
3. Iha ja seksuaalsuse keskne roll: Seksuaalsus on loo põhiteema ja tegevust mõjutav jõud, mitte ainult kõrvaline element.
4. Tugev karakteriarendus: Tegelased on sageli keerulised, ja nende motivatsioonid, taust ja sisemine areng on loo oluliseks osaks.
5. Intiimne toon: Autor loob atmosfääri, mis kutsub lugejat lugu isiklikult läbi elama ja samastuma tegelaste tunnet.

Erootilist kirjandust on kirjutanud teiste seas välismaistest autoritest näiteks Pauline Réage ("Neiu O lugu") ja eesti autoritest näiteks Sandra Angel ("Ma tulen") ja Margit Lõhmus ("Sterne").