Conductus (ladinakeelsest sõnast conducere – 'saatma') on keskaja muusikas saatelaul, vaimuliku laulu tüüp, mis võis missal saata lugeja liikumist lugemispuldi juurde või muid tegevusi. Mitmehäälsuse muusika vormidest on ta esimene mitteliturgiline vorm, mille tekst ega viis ei pärine gregooriuse koraalist.^[1]

Conductus hakkas muusikavormina kujunema 12. sajandil, arvatavasti St. Martiali koolkonna rüpes, olles esialgu ühehäälne värsstekstiga mitteliturgiline laul, mis hiljem kujunes kuni neljahäälseks^[2]. 12. sajandi käsikirjades kohtab seda sõna protsessiooni saate kontekstis^[3]. Sajandi algupoolel oli conductus hümni või sekventsi kahehäälne töötlus. Omaette žanrina kujunes see välja 12. sajandi lõpuks ja conductus'e hiilgeaeg jääb ajavahemikku 1175–1235. 1300. aasta paiku ja ars nova algusperioodil oli conductus veel käibel, kuid uut muusikat ses žanris enam ei loodud ja žanr hääbus.

Erinevalt teistest Notre-Dame'i koolkonna polüfoonia vormidest motetist ja organumist rajaneb conductus rütmilisele ladinakeelsele vaimulikule või ilmalikule luuletekstile, mis tingib hoopis teistsuguse muusikalise väljenduse kui eelnimetatutel. Tenori meloodiaks on laen rüütlilaulust või uuslooming, tekst on lüüriline ja stroofilise ehitusega. Mitmehäälset conductus't iseloomustab discantus-faktuur ja noot noodi vastu tehnika – tenor on süllaabiline ja kõik hääled liiguvad rangelt rütmiseerituna selle kohal (anakronistlik väljend oleks 'akordiliselt'). Stroofilõppudes on sageli melismaatiline tekstita lõik cauda (ladina keeles 'saba'). Juhul kui tenor on melismaatiline, siis meenutab conductus'e faktuur Perotinuse stiilis organumi ülahäälte põimumist.

13. sajandi teoreetik Franco Kölnist eristas oma teoses "Ars cantus mensurabilis" sõnadega ja sõnadeta discantus'e tüüpe: cum littera ja sine littera, mõeldes esimese all süllaabilist laulu ja teise all conductus't (conductus cum cauda) – sine littera on conductus'e saba.^[4]

Conductus eristub teistest Notre-Dame'i koolkonna žanridest veel sellega, et sellel puudub cantus prius factus ('enne loodud hääl'), mis tähendab, et muusikaliselt on võimalik kõigi häälte vaba komponeerimine. Komponeerimise tehnika oli arvatavasti siiski traditsiooniline: esimesena loodi või laenati tenor ja selle peale komponeeriti 1–3 ülahäält. Conductus'e homofooniline faktuur on suure tõenäosusega olnud üheks lähtepunktiks Madalmaade vokaalpolüfoonia arengule.^[3]

• Kahehäälne conductus "Crucifigat omnes"
• Kolmehäälne melismaatiliste vahelõikudega conductus "Relegentur ab area" portaalis CPDL (ChoralWiki)
• Kahehäälne conductus cum cauda "Eterno serviet" portaalis CPDL (ChoralWiki)