Blue Sirius oli 1907. aastal Norras kalapüügiks ehitatud ja hiljem lõbusõidulaevana kasutatud kahveltaglastusega kuunar. Läbi omanikuvahetuste jõudis see Eestisse, kus osutus vanimaks käigusolevaks purjelaevaks.

Laeva kirjeldus

Blue Sirius oli kahvelpurjedega kuunar. Suurim pikkus (koos pukspriidiga) oli 27,12 m, kere moodustas sellest 21,23 m. Laev oli 4,96 meetrit lai, Süvis oli 2,27 meetrit.[4] Purjepind oli 323 m².[1] Abimasinaks diisemootor Daimler-Benz.

Laeval oli reisilaeva tunnistus sõiduks 36 inimesega, sh kutselistest meremeestest laevapere. Et kere pikkus alla 24 m võimaldab seda soovi korral kasutada ka lõbusõidulaevana, tohib pardal olla kuni 12 reisijat.

Ajalugu

Ehitamine ja kasutamine

Laev ehitati 1906.–1907. aastal Norras Risnefjordenis Brekke külas.[5] Algselt oli see kavandatud heeringapüügiks Põhjamerel.

1975. aastal toimetas Hans Arnold laeva Norrast Lübeckisse ja alys ehitati Kariibi merele sõiduks ümber.[5] Kariibi merele laev aga ei jõudnudki.[6] Laev seisis peamiselt Lübecki muuseumi sadamas. Vahepeal oli paigaldatud ka abimootor.

1998. aastal sai laev uued mastid, ühtlasi uuendati taglast.[5]

Eestis

Blue Sirius jõudis Eestisse 2004. aastal sihtasutuse Tuletorn Fond SA kaudu. Samal aastal loodi Eesti Ajalooliste Laevade Selts, Blue Siriuse tollasele omanikule Peer Salström-Leyhle kuuluv firma oli selle asutajaliige.[5] Aastail 2006–2012 oli Blue Siriuse kodusadam Tapurla.

Alates 2012. aastast korraldas laeva tegevust mittetulundusühing Blue Sirius.[5]

Laevaõnnetus

2013. aasta 9. augusti õhtul, olles teel Tallinnast Põhja-Eesti rannikul toimuvale mereüritusele, sõitis laev navigatsioonivea tõttu Aegna saarest loodes Silligrundi madalikule kinni ja hakkas lekkima. Kõik õnnetuse ajal laevas viibinud 11 inimest päästeti Eesti Piirivalve ja Viimsi vabatahtlike päästjate koostöös.

Laev jäi madalikule kividele seisma. Laeva päästmist takistasid esialgu tuuline ilm ja madal ning kivine merepõhi. Aegamööda sai laeva kere kivide vahel loksudes tugevasti kannatada. Laeva madalikult eemaldamiseks viidi puksiiriga Kake sinna pontoon Pontu, mis süvendas kopaga juurdepääsu. 20. augustil saadi purjekas lõpuks madalikult lahti ja transporditi õhuga täidetud pontoonide vahel Noblessneri sadamasse, kus eemaldati taglas. Hiljem viidi laev sealt edasi Paljassaare sadamasse, kus tõsteti 31. augustil kaldale.[7]

Veeteede Ameti laevaõnnetuse juurdluse järelduste kohaselt põhjustasid õnnetuse laevajuhtide vähesed kogemused ning oma teadmiste ja oskuste ülehindamine.[8]

Laeva edasine saatus pole selge, kuid teadaolevalt ei ole kindlustus olnud nõus tugevasti kannatada saanud kerega laeva töömahukat taastamist korvama ning ka omanikel pole selleks raha. Samas pole omanikud ka taotlenud laeva mahakandmist ega lammutamist.

Viited

Välislingid

No tags for this post.