
Arkosoolium (ladina keeles arcosolium sõnadest arcus 'kaar' ja solium 'iste', 'troon', hilisantiigi tekstides kasutatud ka sarga tähenduses) on niššhaud, kujult kaarekujulise sillusega seinanišš, mille põhja paigutatakse sarkofaag[1]. Päritolult juba eelkristlik hilisantiikse seinahaua tüüp[2]. Tuntuimad eksemplarid paiknevad varakristlikes katakombides ja hauakambrites (cubiculum), aga ka Bütsantsi ja Venemaa keskaegsete kirikute seintes[3].
Arkosooliume kaunistati sageli maalingutega ja sealt pärineb enamik varakristliku maalikunsti näiteid. Bütsantsi ja Venemaa keskaegses arhitektuuris kohtab arkosooliume eelkõige kloostrikirikutes, kuhu on maetud kloostrite rajajad, väljapaistvad vaimulikud, mõnikord ka valitsejad.
Hilisem kasutus
Arkosooliumi motiivi (sark nišis, mille kohal on kaar) leiab ka renessansiajal, tüüpiliselt näiteks kirikusse maetud väljapaistvate isikute hauatähiste kujunduses. Eestis asuvatest objektidest meenutab seda kujundust Hans Pawelsi kenotaaf Oleviste kiriku välisseinal ("hauanišš" alumises kolmandikus).
Näiteid
-
Mosaiigiga kaunistatud talakaarne arkosoolium 4. sajandist, kristlikud katakombid Sürakuusas (316.–360. aasta)
-
Kahe hauaga arkosoolium Domitilla katakombides
-
Mitme hauaga, maalinguteta arkosoolium katakombides Milose saarel, kasutusel 1.–6. sajandil
-
Kristliku kiriku varemed arkosooliumidega, umbes 10. sajand, hävinud 13.-14. sajandil. Hersonesos (Sevastopol)
-
Bütsantsi-aegne freskoga kaunistatud arkosoolium Agia Paraskevi kirikus Kreetal
-
Niššhaud keskaegsel kalmistul Sarlat-la-Canédas Dordogne'is
You must be logged in to post a comment.