Anthonis van Dyck (ka Anthonys van Dyck, Sir Anthony Vandyke [vɑn ˈdɛˑɪ̯k]; 22. märts 1599 Antwerpen – 9. detsember 1641 London) oli flaami maalikunstnik.

Ta oli Charles I õukonna hinnatuim kunstnik. Teda peetakse 1620. aastate üheks tuntumaks Itaalia portreemaalijaks ja Põhja-Euroopa mõjukamaks kunstnikuks alates 1630. aastatest kuni 17. sajandi lõpuni.

Antwerpen, kus kunstnik üles kasvas, oli 16. sajandil üks Euroopa kunstielu suuremaid keskusi. Van Dyck oli üks paljudest andekatest kunstnikest, kes selles linnas 17. sajandi alguses töötas. Antwerpeniga olid 17. sajandil seotud veel Peter Paul Rubens, Jacob Jordaens, Jan Bruegel vanem, Frans Snyders, Cornelis de Vos, Adriaen Brouwer ja järgmisest põlvkonnast David Teniers noorem, Jan Fyt ja taanlane Jan Davidz de Heem.[1]

Van Dycki peetakse paraadportree loojaks.[1] Lisaks paraadportreedele maalis ta ka altarimaale, katsetas akvarelliga ning arendas graafikas söövitustehnikat. Anthonis van Dycki elegantne stiil ja läbitungiv pilk portreteeritavate sisemaailma tõid talle eluajal kuulsust. Tema suurim patroon kuningas Charles I tõstis ta rüütliseisusse.[2]

Elukäik

Anthonis van Dyck sündis jõukas peres. Tema isa oli tekstiilikaupmees Frans van Dyck ja ema tikandikunstnik Maria Cuypers, kes oli Frans van Dycki teine naine. Nende peres kasvas kaksteist last. Maria Cuypers suri 1607. aastal. Van Dyckide pere oli väga usklik. Anthonise üks vendadest oli preester ning tema kaks õde valisid kloostrielu. Anthonis van Dyck oli samuti terve elu väga usklik ja jäi vagadusele truuks, kuigi võis ringreiside tõttu näha paljusid rahvusvahelisi intriige.[3]

Kui van Dyck oli kümneaastane, sai tema õpetajaks Hendrik van Balen, kes oli tol ajal Antwerpeni kunstnikegildi juht. Kuid arvatakse, et van Baleni väikesemõõdulised kompositsioonid ei mõjutanud van Dycki pooltki nii palju kui Rubensi ekstravagantsed ja suurejoonelised teosed.[3] On väidetud, ta ei olnud Rubensi õpilane, kuid Margaret Roland on oma uurimistööga leidnud tõendeid, et hilises teismeeas puutus van Dyck siiski Rubensiga kokku. Hiljem oli ta ka Rubensi assistent ja 1618. aastaks Rubensi töökoja liige.[4] Rubens viitas 1618. aastal van Dyckile kui oma parimale õpilasele. Rubensi mõju tuleb kõige rohkem välja van Dycki portreedes, kus ta kujutab portreteeritavate siseelu.[5]

Van Dycki autoportree, 1613–1614

"Rubensile laekus pidevalt uusi telli­musi. Meistri tööhoog ja töötahe haarasid kõiki õpilasi ja abilisi ning Rubens ise oli paljudele kogu oma elulaadiga ihaldatud eeskujuks. Suur töökoormus töökojas või­maldas igaühel oma oskusi ja võimeid rakendada. Anthonis van Dyck haaras lennult Rubensi taotlused ning temast sai kohe meistri lemmikõpilane. Töötahtelt ja võimekuselt oli ta Rubensile vääriline kaaslane. Talle usaldati suurte väga vastutusrikkaid ülesandeid suurte tellimuste täitmisel. Nii töötas van Dyck Rubensi ateljees neli aastat. Teoste hulk, mille maalimi­sest ta sel ajal osa võttis või mis ta ise­seisvalt lõi, on aukartustäratavalt suur – neid arvatakse olevat üle saja."[6]

""Mao ülendamine / Vaskmadu" (Madrid, Prado) on van Dycki tolle perioodi teostest üks dünaa­milisemaid. Väga täpselt on näidatud iga üksiku inimese suhtumine toimuvasse müsteeriumi. Maali sügav­punane koloriit omakorda rõhutab sünd­muse erutavust."[7]

On oletatud, kuid see on veel faktiliselt kinnitamata, et van Dyckil oli isiklik stuudio ja õpilased juba 1615. aastaks, kui ta ise oli vaid 16-aastane. Teda peeti oma aja pintsliga Mozartiks.[viide?]

Itaalia periood

Anthonis van Dyck viibis Itaalias 1621. aasta novembrist kuni sügiseni 1626. Enesearenduse eesmärgil reisis ta läbi terve poolsaare, et ammutada inspiratsiooni Itaalia kunstikeskustest ja tipptegijatelt. Roomas maalis ta üht oma patrooni, kardinal Bentivogliot. Öeldakse, et see teos oli inspireeritud kõrgrenessansi meistritest Raffaelist ja Tizianist. Van Dyckil oli ambitsioon teha karjääri ning jätta kaasaegsed varju. Ta tõmbas ligi rikkaid ja haritud patroone. Van Dyck külastas ka Veneetsiat, kus sai inspiratsiooni Tiziani teostest. Aastatel 1624–1625 viibis ta Palermos, kuid tema olulisem reis oli Genovasse, kus ta sai kuulsaks oma generatsiooni tuntuima ja andekaima portreemaalijana. Van Dycki dramaatilised maalid rikastest ja uhkelt riides aadlikest panid aluse nn suurejoonelisele stiilile, mida viljeldi kuni 20. sajandini.[8]

"Kardinal Bentivoglio", 1625

Teine Antwerpeni periood

"Charles I viis vanimat last", 1637

Van Dyck naasis Antwerpenisse 1627. aasta suvel. Lahkunud kodulinnast algaja kunstnikuna, naasis ta tuntud meistrina, kellel oli juba rohkesti kogemusi. Rubens, kes oli tol ajal üks Antwerpeni kuulsamaid meistreid, oli tihti Antwerpenist eemal diplomaatilistel missioonidel. Seetõttu oli van Dyckil rohkem tööpakkumisi kui varem. Teoses "Neitsi Maarja lapsega" ("Cesare Scaglia Adoring the Virgin and Child") kombineeris Van Dyck portreemaalija oskusi teadmistega kompositsioonilisest puhtusest ja vagast emotsionaalsusest, mille ta oli saanud vastureformatsioonideaegsest Itaalia maalikunstist. Tutvustamaks oma loomingut laiemalt, hakkas ta kodulinnas tegelema reprodutseeriva graafikaga. Tal olid sidemed Londoni ja Haagi õukondadega ning sellest perioodist pärineb ka mitmeid diplomaatilisi kirju, mis tõestavad tema rahvusvahelist kuulsust. Van Dyck kolis Inglismaale ning käis kodumaal veel ainult aastatel 1633–1635. Nendel aastatel maalis ta peamiselt Brüsseli õukonda. Londonisse Charles I õukonda naasis ta lõplikult 1635. aasta kevadel.[9]

Inglise periood

"Charles I", 1632

Charles I õukonnas saavutas van Dyck rahvusvahelise kuulsuse. Ta jõudis Londonisse 1632. aastal ning määrati kohe kõige tähtsamaks õukonna maalikunstnikuks. Charles I oli suur kunstiarmastaja ning kunstikogujana tutvustas oma armastust ka ülejäänud Inglismaale. Eriliselt oli fookuses Veneetsia renessanss, mida Van Dyck väga oskuslikult jäljendas. Charles I lõi uusi reegleid õukonnaetiketile, mis jõudsid kõik ka Van Dycki maalidele. Ta segas vanu ja uusi stiile, et väljendada tõetruult tolleaegse Inglismaa kõrgklassi elu ja kombeid. Eriti hinnatud on Van Dycki teosed kuningast ja tema perekonnast. Kõrgtasemel organiseeritud suureplaanilised projektid, mida Van Dyck juhtis, võimaldasid luua hulga portreesid. Nende teoste maalimisel kasutas ta tihti oma õpilaste abi. Sellegipoolest lõi Van Dyck ka ise suurejoonelisi ja imetlusväärseid teoseid, mis kinnitasid tema piiramatut andekust kuni tema enneaegse surmani 1641. aastal.[10]

Stiil

Inglismaa-perioodil hakkas van Dyck oma portreteeritavatel kasutama kostüüme, mis ähmastas reaalsuse ja väljamõeldise piire. Enne teda maaliti modellide kostüümid alati viimse detailini täpselt, aga van Dyck muutis kostüümimaalimise reegleid terves Põhja-Euroopas. Ta eemaldas moekad aksessuaarid, lisas müstilisi detaile ning maalis oma modelle isegi mitteformaalses riietuses. Rõivaid maalis ta alati tugevate ja laiade pintslitõmmetega. Selline laad levis lõpuks üle terve Euroopa.[11]

Van Dycki innovaatilised võtted kostüümimaalimises jätsid Euroopa maalikunsti terveks 17. sajandiks tugeva jälje. Ta seadis standardid, mida kutsuti tihti rahvusvaheliseks portreestiiliks ("vandyckilik stiil") ja mis võeti kasutusele õukondades üle terve Euroopa. Paljud Euroopa kunstnikud võtsid 17. sajandi teisel poolel Van Dycki stiili teadlikult omaks. Näiteks olevat seda teinud maalikunstnik Jan de Baen ja öelnud van Dycki kohta: "Tema pintslikunst on kõrgelt hinnatud ja nagu ka Rembrandt, leidnud palju järgijaid." See märkus tõestas, et tema stiili kopeerimine oli tol ajal valiku küsimus ja paljud kunstnikud võtsid üle tema kompositsiooni ning stiili.[12]

Tema portreede kuulsus oli seotud ka tema graafikaga. Graafilisi teoseid trükiti palju, mistõttu need levisid laialdaselt. Graafiliste lehtede modellideks olid inimesed kõikidest eluvaldkondadest: tema lähedased sõbrad, teised kunstnikud, sõjaväelased, aadlikud. Tema teoseid trükkisid nii flaami kui ka Taani trükikojad. Osa piltidest avaldati 1632. aastal raamatuna, kuid sellest pole säilinud ühtki eksemplari. 1645. aastal avaldas Gillis Hendricz veel teisegi kogumiku van Dycki parematest ja kuulsamatest teostest.[13]

Üks van Dycki graafilistest lehtedest asub Eesti Kunstimuuseumi kogus.[14]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Walter A. Liedke (1984–1985). "Anthony van Dyck": The Metropolitan Museum of Art Bulletin. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 4.
  2. ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 7.
  3. ↑ 3,0 3,1 Walter A. Liedke (1984–1985). Anthony van Dyck. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 6.
  4. ↑ Walter A. Liedke (1985-1985). Anthohys van Dyck. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 6–9. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  5. ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 55.
  6. ↑ A. Kartna, M. Lumiste, E. Pihlak (1978). "A.Kartna "Flaami maalikunst 17. sajandil"". Madalmaade maalikunst 15.-17. sajandini. Tallinn: Kunst.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. ↑ A. Kartna, M. Lumiste, E. Pihlak (1978). "A. Kartna "Flaami maalikunst 17. sajandil"". Madalmaade maalikunst 15.-17. sajandini. Tallinn: Kunst.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 87.
  9. ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 103.
  10. ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 147.
  11. ↑ Emilie E. S. Gordenker (2001). Anthony van Dyck (1599–1641) and the representation of dress in seventeenth-century portraiture. Belgia: Brepols Publishers. Lk 3.
  12. ↑ Emilie E. S. Gordenker (2001). Anthony van Dyck (1599–1641) and the representation of dress in seventeenth-century portraiture. Belgia: Brepols Publishers. Lk 69.
  13. ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 135.
  14. ↑ "Eesti muuseumide veebivärav - Sarja "Ikonograafia" tiitelleht A. van Dycki portreebüstiga..." www.muis.ee. Vaadatud 7. märtsil 2024.

Välislingid

Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Anthonis_van_Dyck
No tags for this post.