Adolf Horn (15. mai 1897 Tallinn – 17. jaanuar 1952 Intalagi vangilaager, Komi ANSV, Venemaa) oli eesti vaimulik.

Ta lõpetas aastal 1914 Tallinna Reaalkooli. Ta õppis kaubandust aastatel 1914–1916 Riia Polütehnikumis, aastal 1918 Balti Tehnikaülikoolis ja aastal 1923 Tartu Ülikoolis. Aastatel 1916–1918 võttis osa Esimesest maailmasõjast, aastatel 1918–1920 Vabadussõjast. Ta töötas aastal 1923 raamatupidajana AS-is "Odor", aastatel 1924–1927 AS-is "Kapsi & Co". Aastatel 1923–1926 ja 1931–1934 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kaitses 1934. aastal magistritööd 1. "Der Verfasser des vierten Evangelicums" ja 2. "Karuse kihelkond säilinud kirikuvisitatsiooniprotokollide valgustusel" ja sai teoloogiamagistriks. Prooviaastal oli ta Narva Aleksandri koguduses. Ordineeriti 14. aprillil 1935 õpetajaks^[1].

Ta oli aastatel 1927–1931 Euroopa Kristliku Misjoni misjonär ja korrespondent. Aastatel 1934–1935 oli ta usuõpetajaks Narva 1. gümnaasiumis, Narva 2. gümnaasiumis ja kaubanduskoolis. Aastal 1935 oli ta usuõpetajaks Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis ja aastatel 1935–1937 Jakob Westholmi Gümnaasiumis. Aastatel 1935–1940 oli ta Tallinna linnamisjoni õpetaja, aastatel 1942–1948 oli ta Tallinna Peeteli koguduse õpetaja.

Ta oli 29. novembril 1944 moodustatud kiriku elu korraldava toimkonna (sinna kuulusid veel August Pähn ja Hugo Pärno) liige. Lisaks oli ta oktoobrist 1946 veebruarini 1948 Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni kiriku ajaloo professori kohusetäitja^[2].

Adolf Horn arreteeriti NKVD poolt 15. veebruaril 1948 ja ta suri 17. jaanuaril 1952 Venemaal vangilaagris.

• Hillar Põld – 100 3. osa