Stanley Lloyd Miller (20. mai 1930 Oakland, California – 5. jaanuar 2007 National City, California) oli Ameerika Ühendriikide keemik.

Ta oli 1968. aastast California Ülikooli San Diegos keemiaprofessor. Ta on uurinud elu tekkimist Maal abiogeneesi teel. Ta sai tuntuks tänu Milleri-Urey eksperimendile, mille ta viis läbi 1953. aastal, töötades doktorandina Chicago Ülikooli keemialaboris.

Ta lõpetas 1951. aastal California Ülikooli Berkeleys keemia erialal bakalaureusekraadiga ja 1954. aastal sai ta Chicago Ülikoolist doktorikraadi (PhD).

Aastatel 1955–1960 töötas ta Columbia Ülikoolis New Yorgis arstiteaduse kolledži biokeemia osakonnas. 1960. aastal sai ta abiprofessori koha vastrajatud California Ülikooli San Diegos keemiaosakonnas. 1962. aastal edutati ta kaasprofessoriks ja 1968. aastal täisprofessoriks.

Milleri-Urey eksperimendi (vahel kutsutakse lihtsalt Milleri eksperimendiks) idee pärines nobelistilt Harold Ureylt, kelle seminare Miller käis kuulamas^[1]. Ureyst sai Milleri töö juhendaja^[1]. Eksperiment näitas, et orgaanilised ühendid (sealhulgas aminohapped) võisid teoreetiliselt moodustuda anorgaanilistest ühenditest tingimustes, mis valitsesid ürgsel Maal.

15. mail 1953 avaldati ajakirjas Science Milleri artikkel "A Production of Amino Acids Under Possible Primitive Earth Conditions"^[2]. See ilmus vaid mõni nädal pärast James Watsoni ja Francis Cricki tööd, milles need esitlesid DNA kaksikheeliksi mudelit^[3].

• 1973 – valiti USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks
• 1983 – pälvis Oparini medali

Teda on mitmel korral nomineeritud Nobeli auhinna saamiseks, kuid kordagi ei osutunud ta laureaadiks.^[1]

Tema auks annab alates 2008. aastast Rahvusvaheline Astrobioloogia Selts välja Stanley Milleri auhinda.

• 15. mail 1953 avaldati elu tekkimist kirjeldav hüpotees. novaator.err.ee, 15. mai 2015