Porutšik (vene keeles поручик, poola keeles porucznik) oli nooremohvitseride sõjaväeline auaste, mis vastas leitnandi auastmele, Poola, Tšehhi ja Venemaa Keisririigi sõjaväes.

Porutšik ehk käsundusohvitser (venekeelsest sõnast porutšenije – korraldus, volitus, käsu edastamine); algselt olid porutšikud roodu- või (ratsaväe)eskadroni ülema abid.

Venemaa sõjaväeteenistuses kasutati nimetust esimest korda 1649, Moskva tsaar Aleksei I Mihhailovitši poolt vene armee ümberkorralduste käigus loodud nn. uute soldatipolkude loomisel 1649. aastal.

Sõjaväe edasise arengu käigus muutus porutšiku auaste kapteni (ratsaväes rittmeister) abist rooduülema ametikohaks.

Venemaa keisri Peeter I poolt 1726. aastal kinnitatud tsiviil- ja sõjaväelisi teenistujaid klassifitseeriva Teenistusastmete tabeli kohaselt oli aastatel 1722 kuni 1798 porutšik allohvitseri auaste, mille omanik kuulus

• XI klassi, kui ta teenis jalaväes
• Х klassi, kui ta teenis erialaseid teadmisi vajavates suurtükivägedes ning insenerivägedes
• IX klassi, kui teenis kaardiväes

Pärast 1798. aastat kuulusid lihtsõjaväelased kõik teenistusastmete X klassi, välja arvatud privilegeeritud kaardivägi, kus teenivad sõjaväelased kuulusid ikkagi IX klassi.

Kasakavägedes teeninud allohvitseriauastmele porutšik vastas auaste sotnik, ratsaväes – staabirittmeister, Venemaa Keisririigi sõjamerelaevastikus – auaste mitšman, tsiviilauastmetest vastas porutšikule kolleegiumisekretär.

1798. aastal asendati kaardiväes porutšiku auaste leitnandi auastmega, samuti kasutati ka teistes vägedes koos porutšiku auastmega võrdsetel alustel auastet leitnant.