Nikolai Karotamm

Nikolai Karotamm 1948. aastal Tallinnas kõnet pidamas
Sünniaeg	23. oktoober 1901
Sünnikoht	Pärnu, Liivimaa kubermang
Surmaaeg	21. september 1969
Erakond	EK(b)P/NLKP
Amet	EK(b)P KK I sekretär (1944–1950)

Nikolai Karotamm (vene keeles Каротамм Николай Георгиевич ) (23. oktoober 1901 Pärnu, Liivimaa kubermang – 21. september 1969 Moskva NSV Liit) oli Eesti NSV parteijuht ja majandusteadlane.

Nikolai Karotamm oli aastatel 1940–1944 EKP Keskkomitee II sekretär ja 1944–1950 EKP Keskkomitee I sekretär. Ta kõrvaldati pärast EKP Keskkomitee VIII pleenumit ametist, süüdistatuna „liigses liberaalsuses ja kodanlike natsionalistide soosimises”^[viide?]. Hiljem töötas ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanemteadurina.

Karotamm sündis 1901. aastal Pärnumaal ja õppis aastail 1909–1915 Kastna kihelkonnakoolis, Pärnu kõrgemas algkoolis 1915–1917 ja 1919–1920 Rakvere Õpetajate Seminaris, kust ta välja heideti. Iseseisva Eesti Vabariigi sõjaväeteenistuse läbis ta Vahipataljonis aastail 1921–1923.

Märtsis 1925 emigreeris Karotamm Hollandisse ning 1926. aastal astus ta Hollandi kommunistlikku parteisse.

1926. aasta augustis läks ta NSV Liitu, kus oli samal aastal Eesti Proletaarsete Kirjanikkude Assotsiatsiooni asutajate seas.^[1] Aastatel 1926–1928 õppis ta Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli osakonnas Leningradis (praeguses Peterburis), kus astus 1928. aastal ka Nõukogude Liidu kommunistliku partei (ÜK(b)P) liikmeks.

1928. aastal suunati ta Kominterni poolt illegaalselt, valedokumentidega Eestisse. Aastatel 1928–1929 oli ta põrandaaluse Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Tallinna linnakomitee sekretär.

1929. aastal siirdus Karotamm tagasi NSV Liitu, kus 1929–1931 jätkas õppimist Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis. 1931–1935 oli ta samas ülikoolis aspirantuuris ning 1933–1936 töötas sealsamas õppejõuna.

Aastatel 1935–1936 oli ta Kommunistliku Internatsionaali (Kominterni) Täitevkomitee referent ja 1936–1937 ajalehetoimetaja Leningradis.

1938. aastal vahistati Karotamm NSV Liidus nn Suure terrori ajal, kuid vabastati süüdistust esitamata.

Aastatel 1938–1939 oli Leningradi masinaehitustehase direktori asetäitja. 1939. aastal tõlkis eesti keelde ÜK(b)P ajaloo lühikursuse ja 1940. aastal koostas vene-eesti sõnaraamatu.

Teise maailmasõja puhkemise järel saabus Nikolai Karotamm tagasi Eestisse koos Nõukogude sõjaväega pärast baaside lepingu sõlmimist 1939. aasta hilissügisel. Pärast Nõukogude okupatsiooni algust ja riigipööret juunis 1940, töötas ta ajalehe Kommunist vastutava toimetajana kuni augustini 1940. Karotamm nimetati kommunistliku partei Tartu Linnakomitee I sekretäriks 1941. aastal. 1941. aasta augustis valiti ta EKP Keskkomitee II sekretäriks ning 1940–1951 oli EK(b)P Keskkomitee ja EK(b)P Keskkomitee Büroo liige.

1941. aasta suvel-sügisel pärast Nõukogude-Saksa rinde sõjategevuse jõudmist Eestisse organiseeris Karotamm koos kommunistliku partei kohaliku juhtkonnaga vastupanu ja agitatsioonitööd. Karotamm kuulus ka koos Nõukogude Liidu Läänemere laevastiku ja EK(b)P KK juhtkonnaga Eesti NSV Kaitsekomiteesse koos esimehe Karl Säre, esimehe asetäitja Johannes Lauristini ja liikmete Vladimir Botškarjovi ja Boriss Kummiga. Tallinna vallutamise eel lahkus Karotamm koos Boriss Kummi, Paul Keerdo, Kaarel Paasiga miinilaev Smetlivõiga Tallinnast ning jõudis elusalt Leningradi; sealt edasi suundus Karotamm detsembris 1941 NSV Liidu tagalasse.

Karotamm viibis sõja ajal NSV Liidu tagalas 1941–1944, kus ta oli Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee II sekretär ja ka faktiliselt Nõukogude Liidu kommunistliku partei Eesti haru juht (sest EKP KK I sekretär Karl Säre ei evakueerunud Eestist koos Nõukogude vägedega) ning oli NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. valitsuse ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 4. valitsuse koosseisu kuuluva Eesti NSV Partisaniliikumise Staabi^[viide?] ülem aastail 1942–1944.

Karotamm valiti 28. september 1944 pärast Tallinna vallutamist toimunud EKP KK pleenumil EK(b)P KK I sekretäriks, kellena tegutses kuni 4. aprillini 1950. Karotamm oli ka EK(b)P Tallinna Linnakomitee I sekretär aastatel 1947–1950.

1946. aastal oli Karotamm EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi Hävituspataljonide ENSV SARKi Hävituspataljonide Keskstaabi^[2] ja hiljem ENSV Rahvakaitsepataljonide Keskstaabi^[3] ülem.

1947. aastal alustati ÜK(b)P KK sekretäri Andrei Ždanovi korraldusel Eesti kollektiviseerimise ettevalmistamist, milleks pidi Karotamme mälestuste kohaselt^[4] kasutama põllumajanduse kooperatsiooni, ühistute soodustamist ning kulakute ülikõrge maksustamisega väljatõrjumist põllumajandusest.

1948. aastal suri Eesti kollektiviseerimist kureerinud ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov ning Moskvas alanud kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus represseeriti Ždanovi toetajad ning fabritseeriti Leningradi süüasi.

1949. aasta märtsis kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm, igasse maakonda keskkomitee määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon oli eelnevalt vormistatud Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi allasutuste poolt.

 Pikemalt artiklis Märtsiküüditamine

1950. aasta märtsipleenumi otsuste alusel Karotamm tagandati^[5] ja heideti välja EK(b)P Keskkomitee büroost, 1949. aasta märtsiküüditamise ajal väidetavalt üles näidatud "sobimatu leebuse ja lohakuse ning kodanlike natsionalistide varjamise eest" ning juunikommunistid kõrvaldati Ivan Käbini juhitava Venemaa eestlaste võimugrupeeringu poolt võimult Eesti NSV-s.

 Pikemalt artiklis EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum

Alates maist 1950 oli Karotamm Moskvas, aastail 1950–1951 NLKP Ühiskonnateaduste Akadeemias, kus koostas majandusteaduste kandidaadi väitekirja "Stalinlik põllumajanduse kollektiviseerimine Eestis". Aastatel 1951–1959 tegutses ta Moskvas NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanema teadusliku kaastöötajana.

Moskvas viibides pidi Karotamm korduvalt õigustama oma eelnevat tegevust EKP KK I sekretärina ÜK(b)P Keskkomitee Parteikontrolli Komisjonis, Eesti NSV uue EKP KK I sekretäri Johannes Käbini koostatud ettekannete arutamisel Karotamme "liigse liberaalsuse ja kodanlike natsionalistide soosimise eest". 1952. aastal avaldati Karotammele parteiline noomitus arvestuskaardile kandmisega, 1951. aastal poliitiliselt represseeritud Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri soosimise eest, "kelle ta võttis 1942. aastal ilma piisava kontrollita ÜK(b)P liikmeks".

Vastuolude tõttu uue EKP KK I sekretäri Johannes Käbiniga ei antud Karotammele võimalust naasta Eestisse teadustööle. Aastatel 1959–1967 oli Karotamm NSV Liidu Teaduste Akadeemia põllumajanduse ökonoomia sektori juhataja; 1964. aastal sai doktorikraadi majandusteaduste alal; 1966. aastast oli professor; aastail 1967–1969 NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanemteadur.

Nikolai Karotamm oli NSV Liidu Ülemnõukogu II ja III koosseisu liige aastatel 1946–1954 ja Eesti NSV Ülemnõukogu II koosseisu liige.

Nikolai Karotamm suri 21. septembril 1969 Moskvas. Urn tema tuhaga maeti oktoobris 1971 Tallinna Metsakalmistule.

Tema isa oli Jüri (Georgi) Karotamm ja ema Akuliina Karotamm.

Ta abiellus 1924. aastal. Tema abikaasa oli Alma Saueselg (abikaasa vend oli kolonel Artur Saueselg).

Üks Nikolai Karotamme kasutatud sõidukeid oli Mercedes-Benz 540 K (Cabriolet B) 1935 Germany.

Karotamm mängis tennist, tema treener oli Guido Taft.

• Voldemar Pinn, Kes oli Nikolai Karotamm? I. Kultuuritragöödia jälgedes: kompartei kolmest esimesest sekretärist Karl Särest, Nikolai Karotammest, Johannes Käbinist. Haapsalu 1996
• Voldemar Pinn, Kes oli Nikolai Karotamm? II Langi Kolla kroonika. Pärnu 1997?

• Eesti biograafiline andmebaas ISIK. Karotamm, Nikolai
• БИОГРАФИЧЕСКИЙ УКАЗАТЕЛЬ. Каротамм Николай Георгиевич