Juri Gagarin (vene keeles Юрий Алексеевич Гагарин, Juri Aleksejevitš Gagarin; 9. märts 1934 Lääne oblast, Gžatsk (praegu Gagarin) – 27. märts 1968 Vladimiri oblast, Kiržatši lähedal) oli vene rahvusest Nõukogude kosmonaut, kes 1961. aastal sooritas maailma esimese kosmoselennu.

Juri Gagarin oli 12. aprillil 1961 startinud Vostok 1 pardal. Lend kestis 1 tund ja 48 minutit.

Gagarin hukkus 27. märtsil 1968 treeninglennul MiG-15-ga Kiržatši lähedal. Hukkumise asjaolud pole tänini päris selged. Gagarini mälestuseks nimetati ümber paljud NSV Liidu asulate tänavad, väljakud ja asustatud punktid. Nende hulgas nimetati Juri Gagarini sünnilinn ümber Gagariniks.

Gagarini vanemad pärinesid talurahva seast. Isa Aleksei Ivanovitš Gagarin (1902–1973) oli kolhoosi puusepp, kes tegi ka tisleri- ja muid töid, ema Anna Timofejevna Matvejeva (1903–1984) töötas piima-kaubafarmis^[1][2].

Isa oli kehviktalupoja poeg. Ta käis ainult kaks aastat kogudusekoolis, kuid oli teadmishimuline ja haris end ise. Ta oli külas tuntud kuldsete kätega mehena.^[3]

Vanaisa Timofei Matvejevitš Matvejev elas 19. sajandi lõpus Peterburis Avtovos Bogomolovskaja tänavas (praegu Vozroždenija tänav)^[4]. Ta töötas Putilovi tehases puurijana ning oli oskustööline.^[3]

Ka emal ei olnud haridust, kuid ta luges ja teadis palju.^[3]

Juri Aleksejevitš Gagarin sündis 9. märtsil 1934 dokumentide järgi Lääne oblasti Gžatski rajooni (praegu Smolenski oblasti Gagarini rajoon) Klušino külas^[5][6], st kohas, kuhu vanemad olid sisse kirjutatud. Tegelik sünnikoht oli Gžatski (1968. aastal Gagariniks ümber nimetatud) linna sünnitusmaja^[7].

Gagarinil oli vanem vend Valentin (sündis 1924), vanem õde Zoja ja noorem vend Boriss.^[3]

Juri Gagarini lapsepõlv möödus Klušino külas. 1. septembril 1941 läks poiss kooli, ent 12. oktoobril hõivasid küla sakslased ning õpingud katkesid. Küla oli peaaegu poolteist aastat Saksamaa vägede poolt okupeeritud. 9. aprillil 1943 vabastas Punaarmee Klušino ning kool hakkas jälle tööle.

24. mail 1945 asusid Gagarinid elama Gžatskisse. Mais 1949 lõpetas Gagarin Gžatski keskkooli 6. klassi ja 30. septembril astus Ljubertsõ 10. kutsekooli. Samal aastal astus ta õhtusesse töölisnoorte kooli, mille 7. klassi ta lõpetas mais 1951; juunis lõpetas ta kiitusega kutsekooli vormija-valaja erialal.^[5].

Augustis 1951 astus Gagarin Saratovi Tööstustehnikumi. 25. oktoobril 1954 läks ta esimest korda Saratovi lennuklubisse. 1955. aastal lõpetas Juri Gagarin kiitusega õpingud ning sooritas esimese iseseisva lennu lennukiga Jak-18. Gagarin tegi lennuklubis 196 lendu (kokku 42 tundi ja 23 minutit)^[5].

27. oktoobril 1955 kutsuti Gagarin Nõukogude armeesse ja suunati Tškalovisse (praegu Orenburg) K. J. Vorošilovi nimelisse 1. Lennuväe Lendurite Kooli. Ta õppis tollal tuntud katselenduri J. Š. Akbulatovi juures^[8]. Vaatamata mõningatele raskustele õppimise ajal^[9], lõpetas Gagarin 25. oktoobril 1957 sõjakooli kiitusega^[5].

Kaks aastat teenis ta Murmanski lähedal Põhjamere laevastiku 122. hävituslennukite diviisi 169. hävituslennukite polgus^[5], mis oli relvastatud lennukitega Mikojan-Gurevitš MiG-15bis. Oktoobriks 1959 oli ta lennanud kokku 265 lennutundi^[5][10].

Otsus valida kosmonaudid ja valmistada nad ette esimeseks lennuks kosmoselaeval Vostok 1 tehti NLKP KK ja NSVL Ministrite Nõukogu määrusega nr 22-10 5. jaanuarist 1959 ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega nr 569–264 22. maist 1959.

Tulevaste kosmonautide valiku ja ettevalmistamisega tegelesid NSV Liidu õhujõud. Kavas oli valida 20 kandidaati.

9. detsembril 1959 kirjutas Gagarin avalduse, et soovib astuda kosmonaudikandidaatide rühma. Nädala pärast kutsuti Gagarin Moskvasse igakülgsele meditsiinilisele läbivaatusele Lennuväe Teadusliku Uurimise Kesksõjaväehospidalis, kus kosmonaudikandidaate valis ja valmistas ette spetsialistide erirühm ^[11]. 1960. aasta alguses läbis vanemleitnant Gagarin veel ühe arstliku erikomisjoni, mis tunnistas ta kosmoselendudeks kõlblikuks.

11. jaanuaril 1960 organiseeriti õhujõudude ülemjuhataja Konstantin Andrejevitš Veršinini käskkirjaga eriväeosa nr 26266, mille ülesanne oli kosmonautide ettevalmistamine (hiljem reorganiseeriti väeosa õhujõudude kosmonautide ettevalmistuskeskuseks). Gagarin arvati kosmonaudikandidaatide rühma õhujõudude ülemjuhataja K. A. Veršinini käskkirjaga 3. märtsist 1960 ja 11. märtsil sõitis ta koos perekonnaga uude teenistuskohta. 25. märtsil algasid esimesed õppused kosmonautide esimeseks lennuks ettevalmistamise programmi järgi.^[12][13].

Augustis 1969 kirjutasid Kesksõjaväehospidali psühholoogid Gagarini iseloomustuseks: "Armastab aktiivse tegevusega vaatemänge, kus on valdav kangelaslikkus, võidutahe, võistlusvaim. Sportmängudes etendab algataja, juhi, meeskonna kapteni osa. Reeglina mängivad siin rolli tema võidutahe, vastupidavus, sihikindlus, kollektiivitunnetus. Lemmiksõna on "töötada". Koosolekutel teeb asjalikke ettepanekuid. On pidevalt kindel endas, oma jõus. Treeninguid talub kergesti, töötab tulemuslikult. On üsna harmooniliselt arenenud. Puhtsüdamlik. Hingeliselt ja kehaliselt puhas. Viisakas, taktitundeline, punktuaalsuseni täpne. Intellektuaalne areng on Jural kõrge. Suurepärane mälu. Paistab kaaslaste seas silma aktiivse mälu mahuga, leidlikkusega, kiire reaktsiooniga. Püsiv. Ei häbene kaitsta seisukohta, mida peab õigeks."^[14]

Peale Gagarini oli esimesele kosmoselennule veel kakskümmend kandidaati (NSV Liidu kosmonautide esimene rühm), kes ei olnud Nõukogude Liidu parimad piloodid, vaid neid valis Sergei Koroljov ise. Valikul oli tähtis kasv, kaal ja tervis; vanus ei tohtinud ületada 30 aastat, kaal 72 kg ja kasv 170 cm^[15] (Gagarini kasv oli 165 cm ^[16], mõnikord mainitakse kasvuna 157 cm^[17]). Ainult niisuguse kasvu ja kaaluga inimene sobis kosmoselaeva Vostok, sest laeva mõõtmed ja kaal olid kanderaketi Vostok võimsusega tugevasti piiratud.

Peale selle oli nõutav, et kosmonaut oleks NLKP liige (Gagarin astus NLKP-sse suvel 1960).

Kosmonaute lendudeks ette valmistanud Mark Gallai on öelnud: "Igast lennuväepolgust oleks võinud valida kakskümmend niisugust lendurit ..."^[18]

Kahekümnest pretendendist valiti välja kuus. Koroljov kiirustas väga, sest olid andmed, et 20. aprillil 1961 saadavad oma inimese kosmosesse ameeriklased. Sellepärast määrati start ajavahemikule 1961. aasta 11. ja 17. aprilli vahele. Kosmosesse lendajad määrati kindlaks viimasel hetkel riikliku komisjoni istungil, nendeks olid Gagarin ja tema dublant German Titov. Valmistati ette kolm TASS-i teadaannet Gagarini lennust kosmosesse. Esimene oli "Edukas", teine juhuks, kui ta langeb teise riigi territooriumile või maailmamerre – "Pöördumine teiste riikide valitsuste poole", palvega aidata teda otsida, ja kolmas, "Traagiline", juhuks kui Gagarin elusana tagasi ei jõua.

Kosmoselaev Vostok-1 startis 12. aprillil 1961 kell 9.07 Moskva aja järgi Baikonuri kosmodroomilt. Laev tegi ühe tiiru ümber Maa ning viis lennu lõpule 108. minutil kell 10.55:34, üks sekund enne plaanitut. Gagarini kutsung oli "Kedr". Pidurdussüsteemi rikke tõttu ei maandunud laskumisaparaat Gagariniga mitte kavandatud piirkonnas 110 km kaugusel Stalingradist, vaid Saratovi oblastis Engelsi linna lähedal. Seal keegi nii kõrget külalist ei oodanud. Kell 10.48 avastas lähedal asuva sõjaväelennuvälja radar tundmatu sihtmärgi (see oli laskumisaparaat) ning pisut hiljem 7 km kõrgusel juba kaks sihtmärki, sest Gagarin oli lennuplaani kohaselt katapulteerunud.

Esimesed inimesed, kes kosmonauti pärast lendu kohtasid, olid metsniku naine Anna Akimovna Tahtarova ja tema kuueaastane lapselaps Rita. Varsti saabusid sündmuskohale sõjaväelased lähedal asuvast väeosast. Üks grupp sõjaväelasi võttis valve alla laskumisaparaadi, teine viis Gagarini väeosa asukohta. Sealt raporteeris Gagarin telefoni teel õhukaitsediviisi komandörile: "Palun anda õhujõudude ülemjuhatajale ette: ülesande täitsin, maandusin etteantud rajoonis, tunnen end hästi, vigastusi ja murde ei ole. Gagarin."

Vahepeal lendas Engelsi lennubaasist välja helikopter Mi-4, mille ülesandeks oli leida Gagarin ja ta peale võtta. Nemad avastasidki esimestena laskumisaparaadi, kuid Gagarinit selle juures ei olnud. Olukorda selgitasid kohalikud elanikud, kes ütlesid, et Gagarin sõitis veoautoga Engelsisse. Helikopter tõusis õhku ja võttis kursi linnale. Teel nähti helikopterilt veoautot, millelt Gagarin kätega vehkis. Gagarin võeti peale, helikopter võttis kursi Engelsi lennubaasile ning pardalt edastati radiogramm: "Kosmonaut on pardale võetud, suundun lennuväljale."

Engelsi lennuväljal Gagarinit juba oodati, helikopteri trapi juures oli kogu baasi juhtkond. Talle anti kätte Nõukogude juhtkonna õnnitlustelegramm. Pobedaga viidi Gagarin dispetšeripunkti ning seejärel baasi staapi sideks Moskvaga.

Keskpäevaks oli Engelsi lennuväljale Baikonuri kosmodroomilt saabunud kaks lennukit: Il-18 ja An-10, millega saabusid õhujõudude komandöri asetäitja kindralleitnant Filipp Agaltsov ja rühm ajakirjanikke. Kolme tunni jooksul, kuni seati sisse sidet Moskvaga, andis Gagarin intervjuusid ja laskis end pildistada. Kui side oli sisse seatud, kandis ta isiklikult Leonid Brežnevile ja Nikita Hruštšovile lennu sooritamisest ette. Pärast ettekannet istus Gagarin lennukile Il-14 ja lendas Kuibõševi. Et mitte tähelepanu äratada, otsustati maanduda linnast kaugemal. Ent kuni mootorit summutati ja trappi monteeriti, kogunes väga palju rahvast, kohale oli tulnud ka kohalik parteijuhtkond. Esimesena väljus lennukist Gagarin, kes tervitas kogunenuid. Gagarin viidi Volga äärde NLKP Kuibõševi Oblastikomitee suvilasse. Seal ta käis duši all ja einestas korralikult. Kolm tundi pärast Gagarinit saabusid Kuibõševi Koroljov ja veel mõned inimesed riiklikust komisjonist. Kell 21 kaeti peolaud ja tähistati Gagarini õnnestunud kosmoselendu.

108 minuti pikkune kosmoselend muutis täielikult Gagarini elu, kuna temast sai ülemaailmne kuulsus. Paari aasta jooksul pärast kosmoselendu võtsid suurema osa Gagarini ajast kohtumised ja reisid välisriikidesse. Gagarin külastas kokku 30 välisriiki, nende hulgas olid Tšehhoslovakkia, Saksamaa, Itaalia, Bulgaaria, Soome, Suurbritannia, Poola, Kuuba, Brasiilia, Ungari, India, Afganistan, Egiptus jm. Samuti soovisid NSV Liidu tähtsamad isikud Gagariniga kohtuda. Kõik need vastuvõtud koos rikkaliku toidulaua ja napsudega jätsid oma jälje Gagarini tervisele. Tema kehamass tõusis 8–9 kg võrra ning ta loobus regulaarsetest sporditreeningutest. Vaid ettevalmistused järgmiseks kosmoselennuks ja lennuväe treeninglennud suutsid teda vastuvõttude rohkusest päästa. Õpingute ajaks lennuväe akadeemias Moskvas lõppesid treeninglennud ning esimese lennu MiG-17-ga sooritas Gagarin 1967. aasta veebruaris. Lend ei möödunud kõige paremini, sest ta suutis maanduda alles teisel katsel.

Juri Gagarin abiellus 1957. aastal Valentina Gorjatšovaga (sündinud 15. detsembril 1935). Abielust sündis kaks tütart, Jelena (17. aprillil 1959) ja Galina (7. märtsil 1961). Gagarinite vanem tütar Jelena Gagarina on Moskva Kremli muuseumi peadirektor.

Pärast lennuväeakadeemia lõpetamist pühendus Gagarin treeninglendudele lennukiga Mig-15UTI. 1968. aasta 13.–22. märtsini sooritas ta koos instruktoriga 18 treeninglendu kogukestusega 7 tundi. Iseseisvateks lendudeks oli tal vaja läbida veel kaks treeninglendu. 27. märtsil oli tema lennuinstruktoriks Vladimir Serjogin (polgukomandör, Nõukogude Liidu kangelane). Kell 10.18 välja lennanud ekipaaž pidi ülesande täitma vähem kui 20 minutiga. 10.30 teatas Gagarin ülesande täitmisest ja baasi tagasipöördumisest. See jäi tema viimaseks raadiosõnumiks. Kui oli möödunud nii palju aega, et oli selge, et poleks enam piisanud kütust lennu jätkamiseks, alustati otsinguid, mis kestsid üle kolme tunni. Õnnetuskoht asus baasist ligi 65 km kaugusel, Novosjolovo küla lähistel, 18 km Kiržatši linnast. Õnnetuse uurimiseks moodustati riiklik komisjon, kuid isegi sadade spetsialistide kaasamine ei andnud piisavat selgitust õnnetuse põhjuste kohta. Komisjoni lõppraport salastati ning selle sisu kohta saadi vaid lünklikku teavet komisjoni liikmetelt.

Õnnetust uurinud riikliku komisjoni tollane järeldus oli, et MiG-15UTI kaotas juhitavuse manöövri tagajärjel, mis püüdis vältida kokkupõrget mingi objektiga (linnu või õhupalliga), ning põrkas vastu maad. 14. juunil 2013 avaldati Venemaa televõrgus Russia Today uut infot õnnetuse üksikasjade kohta. Intervjuus telekanalile rääkis õnnetuse ajal läheduses viibinud kosmonaut Aleksei Leonov, et õnnetuse põhjustas teine hävitaja Su-15, mis poleks vastavalt lennuplaanile tohtinud nii madalal lennata. See oleks pidanud lendama 10 000 meetri kõrgusel, kuid möödus 450–500 meetri kõrgusel lähedalt Gagarini lennukist. Tulemusena tekkinud õhuvool viis MiG-15UTI spiraalsesse langusse kiirusel 750 km tunnis, millest see enam välja ei tulnud.^[19][20] Mainitud asjaolud olid teada juba õnnetust uurinud komisjonile, kuid alles nüüd lubati Leonovil neist avalikult rääkida. Leonov usub, et õnnetuse tegelikke põhjuseid varjati, kuna ei soovitud tunnistada seesuguse vääratuse toimumist Moskvale nii lähedal.^[21][22]

• 

  NSV Liidu kosmoselendur (1961)
• Nõukogude Liidu kangelane
• Tšehhoslovakkia sotsialistliku töö kangelane
• Bulgaaria sotsialistliku töö kangelane
• Vietnami töökangelane
• Rahvusvahelise Astronautika Akadeemia auliige (1966)
• Nõukogude–Kuuba sõprusühingu president
• ühingu Soome-Nõukogude Liit auliige
• NSV Liidu teeneline meistersportlane

NSV Liidu kaitseminister Rodion Malinovski ülendas käskkirja nr 77 alusel Gagarini kosmoselennu toimumise päeval (12. aprillil 1961) vanemleitnandist otse majoriks, jättes vahele kapteni auastme.^[23]

Lenini orden (NSV Liit), Georgi Dimitrovi orden (Bulgaaria), Karl Marxi orden (Saksa DV), Grünwaldi rist (Poola), I järgu kuulsuse orden briljantidega (Ungari), Aafrika tähe suur lint (Libeeria), orden "Lennundusalaste teenete eest" (Brasiilia), II klassi täht (Indoneesia). Ordeni "Playa Giron" (Kuuba) esimene kavaler.

Kuldtäht, Konstantin Tsiolkovski nimeline kuldmedal (mõlemad NSV Liit), de Lavo medal, suur kuldmedal ja diplom (kõik Rahvusvaheline Aeronautikaföderatsioon), Austria valitsuse kuldmedal, Kolumbuse medal (Itaalia), Itaalia kosmonautikaassotsiatsiooni kuldmedal ja diplom, Suurbritannia planeetidevahelise suhtlemise ühingu kuldmedal.

1968. aastal nimetati tema sünnilinn Gžatsk Gagariniks.

Nõukogude Liidus nimetati alates 1961. aastast Gagarini järgi arvukalt puiesteid, tänavaid ja väljakuid. Eesti NSV-s olid Gagarini puiesteed või tänavad Tallinnas (Toompuiestee), Tartus, Valgas, Jõgeval, Jõhvis, Rakveres ja Viljandis. Tänaseni on Juri Gagarini tänav Sillamäel.

Juri Gagarini nime kannavad Kuu tagaküljel olev kraater ja asteroid 1772 Gagarin.

Tema nimi on antud mereväe uurimislaevale, mis ehitati 1971 ja oli kasutuses kuni 1991. aastani.

Gagarini Londonis viibimise 50. aastapäeval 14. juulil 2011 avati Suurbritannia pealinnas Trafalgari väljakult Buckinghami palee juurde viival The Mallil Gagarini mälestusmärk.^[24]

• 
  Mälestusmärk Birla planetaariumi juures Indias
• 
  Nõukogude postmark, 1964
• 
  2011. aastal välja antud Ukraina mark
• Ecuadori mark aastast 2011
  Ecuadori mark aastast 2011
• 
  2011. aastal Venemaal välja antud mälestusmünt
• 
  Mälestusmärk Greenwichi observatooriumi juures Inglismaal

Venemaal antakse välja nii Gagarini medalit (aastast 2016) kui Gagarini ordenit (aastast 2023).

• Nõukogude kosmoseprogramm

• Гагарин Ю. А. Дорога в космос. Записки лётчика-космонавта СССР, М.: Правда 1961. Veebiversioon
• Гагарин В. А. Мой брат Юрий, М.: Московский рабочий 1972.
• Jamie Doran, Piers Bizony. Gagarin, Olion:Tallinn 2001
• ДАНИЛКИН, Лев Александрович. Юрий Гагарин, Москва: Молодая гвардия 2011. (Жизнь замечательных людей. Серия биографий; kd 1500 (1300). V Veebiversioon. ISBN 978-5-235-03440-2

• Venekeelne "Энциклопедия космонавтики": Gagarini elulugu, dokumendid, fotod, videoklipp