Franz Robert Hellmuth Weiss[1] (kasutatud on ka nimekuju Helmut Weiss; 23. oktoober (vana kalendri järgi 10. oktoober) 1900 Tallinn – 10. aprill 1992 Marburg) oli baltisaksa ajaloolane, poliitik ja raamatuteadlane.

Eestimaa Kirjanduse Ühingu Raamatukogu direktorina avastas 1929. aastal Wanradt-Koelli katekismuse, mis on vanim (osaliselt) säilinud eestikeelne trükis. Aastatel 1936–1937 oli ta Eesti Rahvuskogu Teise Koja liige; 1938–1939 Saksa Kultuuromavalitsuse viimane president.

Elulugu

Weiss sündis 23. oktoobril 1900 Tallinnas kohaliku raamatukaupmehe ja linnavolikogu liikme Robert Karl Franz Weissi ning tema abikaasa Elisabethi (neiupõlves Gleich) perekonnas.[2][3]

1918. aastal lõpetas ta Tallinna Toomkooli.[2] 1918. aastal Tartu ülikooli ajalugu õppima. Õpingud katkesid aga peagi Vabadussõja alguse tõttu[viide?] ning järgnevalt osales Weiss Balti Rügemendi koosseisus Eesti Vabadussõjas. Aastatel 1920–1925 õppis ta ajalugu, geograafiat ja germanistikat Tübingenis ja Greifswaldis.[2] 1925. aastal sai ta doktorikraadi töö eest Prantsusmaa ajaloost enne 100-aastast sõda.[viide?]

Seejärel naasis Weiss Eestisse ning töötas Saksa Kultuuromavalitsuses.[viide?] 1927–1937 töötas ta Tallinnas Eestimaa Kirjanduse Ühingu Raamatukogu direktorina,[2] avastades 1929. aastal Wanradti ja Koelli katekismuse katked, mis võimaldas 1935. aastal tähistada eestikeelse raamatu 400. aastapäeva. Weiss tegi koostööd ka Tallinna Linnaarhiivi juhataja Paul Johanseniga, kes uuris koos temaga mitmeid kultuuriloolisi probleeme.

Aastatel 1933–1938 oli Weiss Saksa Kultuuromavalitsuse asepresident ning 1938–1939 selle president. 1940. aastal oli ta saksa vähemusrahvuse kultuuromavalitsuse likvideerimiskomisjoni liige[4]. Hellmuth Weiss vabastati Eesti Vabariigi kodakondsusest 14. märtsil 1940. 15. märtsil 1940 lahkus ta rongiga Saksamaale[5]. Eestist lahkudes jättis ta oma maja Wiedemanni tänaval nr. 6 samas majas elava Johannes Aaviku hooldada. 1941. aastal tuli ta uuesti Tallinna tagasi ning osales Saksa okupatsioonivalitsuse töös kultuuriosakonna juhina. Tema initsiatiivil evakueeriti Saksamaale ka enamik Tallinna Linnaarhiivi kogudest, mis tagastati Nõukogude okupatsiooni lõpuaastatel.

Saksamaal töötas Weiss aastatel 1952–1959 Marburgis, Herderi Instituudi raamatukogu direktorina ning 1959–1965 instituudi direktorina. Ta osales ka Balti Ajaloo Komisjoni töös. Saksamaal olles andis ta aastatel 1954–1977 välja Baltimaid käsitleva kirjanduse valikbibliograafiat, mida hiljem jätkas Paul Kagbein. Samuti käsitles Weiss baltisakslaste ümberasumise problemaatikat.

2023. aastal avaldati Hellmuth Weissile pühendatud, tema Balti kodumaad, kodulinna Tallinna ning raamatukogunduslikke ja kultuuriajaloolisi küsimusi käsitlev artiklikogumik "Reval und die baltischen Länder"[6]

Tunnustus

Viited

  1. ↑ RA, ERA.85.1.54:32146
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Weiss, Helmuth (1900-1992)". Baltisches biografisches Lexikon digital (saksa keeles). Vaadatud 29. oktoober 2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. ↑ "Weiss, Karl Franz Robert* (1863-1944)". Baltisches biografisches Lexikon digital (saksa keeles). Vaadatud 29. oktoober 2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. ↑ Saksa kultuuromavalitsus likvideerimisel. Rahvaleht, 3. jaanuar 1940, nr. 2, lk. 8.
  5. ↑ 40 sakslast läks viimastena. Rahvaleht, 16. märts 1940, nr. 65, lk. 7.
  6. ↑ Reval und die baltischen Länder, ISBN 3879691657
  7. ↑ Eesti Kirik nr. 2/3 1988

Kirjandus

  • Jüri Kivimäe, "Baltluse ja raamatute teenistuses. Hellmuth Weiss 90" – Keel ja Kirjandus 1990, nr 10, lk 629–630
  • Vello Helk. Hellmuth Weiss'i mälestades. Baltisaksa teadlane tõhusa panusega Eesti riigi heaks. Eesti Päevaleht (Stockholm), 5. august 1992, nr 59, lk 6

Välislingid

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Hellmuth_Weiss
No tags for this post.