Angkor Wat
| Angkor Wat | |
|---|---|
 Budistlikud mungad Angkor Wati ees | |
| Üldandmed | |
| Ehituse lõpp | 1150 |
| Koordinaadid | 13° 24′ 45″ N, 103° 52′ 0″ E |
 | |
 UNESCO maailmapärand | |
| Asukoht | Kambodža |
| Tüüp | kultuuriline |
| Kriteeriumid | (i), (ii), (iii), (iv) |
| Viited | 668 |
| Piirkond* | Aasia ja Okeaania |
| Nimekirja arvatud | 1992 (16. istung) |
| * Regioon on UNESCO määratletud | |
Angkor Wat on muistne templikompleks Kambodžas Siĕm Réabi provintsis, kunagises Angkori linnas. Algul rajati see hinduistlikuks Višnu templiks, hiljem muutus see budistlikuks pühapaigaks.
Tänapäeval on Angkor Wat Kambodža tähtsaim turismiobjekt. Alates 1992. aastast kuulub kompleks UNESCO maailmapärandi nimistusse.[1] Angkor Wat on tuntud oma arhitektuurilise suuruse, täiuslike proportsioonide ja ajaloolise ning kultuurilise tähtsuse poolest.
Ajalugu ja ehitus
Angkor Wati ehitas Khmeeri impeeriumis kuningas Suryavarman II 12. sajandi esimesel poolel (valitses 1113–1150). Angkoris asus kümneid kivist hinduistlikke ja budistlikke templeid, millest suurim oli Angkor Wat. Khmeeri meistrid lõid tohutuid kiviehitisi ilma tänapäevastest tehnoloogiatest sõltumata, ning alles kaasaegsed aerofotod on näidanud templikompleksi täiuslikult proportsionaalseid mõõtmeid. Angkor Wat on maailma suurim religioosne hoone.
Religioossed muutused
Alates 13. sajandi lõpust hakkas Angkor Wat tasapisi liikuma hinduistlikust mõjust theravaada budismi poole. Tänapäeval on kompleks tuntud kui budistlik templikompleks, kuigi selle rajamise ajal oli see pühendatud Višnule.
Angkori langus ja pealinna üleviimine
Kambodža pealinn Angkor oli siiamlaste sõjasalkade pidevate rünnakute objektiks. 1431. aastal vallutasid nad linna ja rüüstasid selle. Khmeerid pidasid endiselt vastu naaberriikide survele, kuid olid sunnitud Angkori maha jätma. 1443. aastal rajati riigi uus pealinn Phnom Penh, mis asus allesjäänud riigi keskosas. Phnom Penh oli Angkorist väiksem ja peegeldas Khmeeri kuningriigi vähenenud võimalusi.
Tühjaks jäänud ja rüüstatud Angkor mattus džunglisse. Hilisemad põlvkonnad unustasid selle laguneva linna ning alles legendid rääkisid džunglis peituvast imelisest linnast. Esimesed Euroopa uurijad – portugallased ja hispaanlased – pidasid neid legende muinasjuttudeks.
Eurooplaste avastus ja uurimistööd
1863. aastal jõudis Angkori prantslasest loodusteadlane Henri Mouhot, kes kirjeldas templimaastikku kui teist planeeti, kus tsivilisatsioon tundus hävinud. Hilisemad teaduslikud ekspeditsioonid algasid peamiselt 1899. aastal École française d'Extrême-Orient egiidi all. Uurijad, sealhulgas Vene päritolu kunstiteadlane V. Golubev, osalesid templikompleksi uurimisel, puhastamisel ja konserveerimisel.
Teine maailmasõda katkestas tööd kümneks aastaks, kuid taastati 1950. aastatel ja jätkusid 1970. aastateni. Hilisemad konfliktid, sealhulgas Ameerika agressioon Indohiinas, Punaste khmeeride võim ja muud riigipöörded, pidurdasid restaureerimistöid umbes kahekümneks aastaks.
Rüüstamine ja restaureerimine
Konfliktide ja jätkuvate keeruliste olude tõttu sattusid Angkori templid kunstiröövlite kätte. Skulptuurid ja reljeefid eemaldati templite seintest ja veeti salakaubana Taisse ning sealt edasi Euroopasse. Ulatuslikud taastamistööd algasid alles 1990. aastatel.