1820. või 1825. aastal saabus esimene Tšiili salpeetri saadetis Euroopasse Inglismaale. Salpeetrile ei leidunud aga ostjaid ning kogu sool visati merre, et vältida tollimaksu tasumist. Ajapikku nõudlus aga kasvas, mis muutis kaevandamise tulutoovaks, ning nii laienes naatriumnitraadi kaevandamine Lõuna-Ameerikas. 1859. aastal tarbiti seda ainuüksi Inglismaal 47 000 tonni.

Aastatel 1879–1884 sõdis Tšiili Peruu ja Boliiviaga, et saada enda kätte suured salpeetrivarud.

1919. aastal määras Ralph Walter Graystone Wyckoff röntgenkristallograafia abil naatriumnitraadi kristallstruktuuri.

Pärast Haberi-Boschi menetluse kasutuselevõttu, mis võimaldas õhulämmastikku siduda, hakati naatriumnitraati tootma sünteetiliselt.

Suurimad naatriumnitraadi akumulatsioonid looduses on Tšiilis ja Peruus (põhiliselt Atacama kõrbes), need riigid olid peamised naatriumnitraadiallikad 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Tänapäeval toodetakse naatriumnitraati valdavalt lämmastikhappe neutraliseerimisel naatriumkarbonaadiga või naatriumvesinikkarbonaadiga.

Naatriumnitraati valmistatakse ka laboratoorsel sünteesil. Viise on erinevaid:

2HNO₃ + Na₂CO₃ → 2NaNO₃ + H₂O + CO₂

HNO₃ + NaHCO₃ → CO₂ + H₂O + NaNO₃

HNO₃ + NaOH → NaNO₃ + H₂O