Jānis Poruks (13. oktoober (1. oktoober vkj) 1871 Druviena vald – 25. juuli (12. juuli vkj) 1911 Tartu) oli läti kirjanik ja ajakirjanik.

Ta õppis aastatel 1881–1885 Druviena vallakoolis, 1885–1887 Liezēre kihelkonnakoolis ja 1888–1889 Cēsise linnakoolis. Aastatel 1889–1892 õppis ta Riia Polütehnilises Instituudis ja 1893–1894 Dresdeni konservatooriumis. Ta oli korporatsiooni Selonija liige.

Ta töötas ajakirjandusväljaannetes Dienas Lapa, Mājas Viesis ja Mājas Viesia Mēnešraksts.

Eesti keelde on tõlgitud tema jutustus "Pärlipüüdja" (1929, läti keelest tõlkinud ja eessõna kirjutanud Karl Aben), jutustused "Palukavartest pärg" (esimene trükk 1905, tõlkija Mart Pukits; teine trükk 1989, läti keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Ita Saks) ning jutustus "Lahing Knipska all" (1984, tõlkija Valli Helde).

1905. aastal ilmnesid Jānis Poruksil vaimsed probleemid, mille tõttu viibis ta ravil Riia, Strenči ja Tartu psühhiaatriahaiglates. Tartu haiglas oli tema raviarstiks professor Vladimir Tšiž. Poruks suri 25. juulil 1911 Tartu psühhiaatriahaiglas.^[1]

Pärast surma maeti ta Cēsise Lauciņu kalmistule. 1924. aastal korraldati tema ümbermatmine Riia Metsakalmistule.^[1]