Euroopa Liidu tulevane laienemine

Euroopa Liidu tulevane laienemine hõlmab järgmistel aastakümnenditel riike Kagu- ja Ida-Euroopast, mis ei ole Euroopa Liidu (EL) kahekümne seitsme liikmesriigiga veel majandusliku ja poliitilise koostöö osas ühtlustunult integreeritud.
Ülevaade
Ühinemiseks alustasid hiljuti läbirääkimisi Ukraina, Moldova ja Georgia. Armeenia, Šveitsi, Norra ja Islandi liikmesust peetakse võimalikuks, Ühendkuningriigi taasliitumine ei ole välistatud pärast Brexitit.
Lääne-Balkani riikide liitumine on siiani olnud komplitseeritud, eriti seoses korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse, vaesuse, naaberriikide vaheliste suhete, separatistlike liikumiste ning 1990. aastail toimunud Jugoslaavia sõdade tagajärgedega. Tõenäoliselt lubatakse esimesed kandidaatriigid ühendusse aastast 2027.[1] Kosovo ei ole ühinemiseks läbirääkimisi veel taotlenud.
Türgi Vabariigi liitumise võimalikkus on siiski seatud kahtluse alla.[2] Arvestades, et riik asub koos Ida-Traakia piirkonnaga ja suurima linna İstanbuliga (tegu on bikontinentaalse linnaga) küllaltki väheldaselt Euroopas. Samuti on takistavateks asjaoludeks president Recep Tayyip Erdoğani tagurlik administratsioon ning Süüria kodusõda koos rändekriisiga.[3]
Liikmeks astumine
EL-i liikmesriigiks saamine eeldab keerulisi menetlusi. Taotlejariik täidab liikmeks saamiseks vajalikud tingimused ning peab kandidaatriigina kõigis valdkondades hakkama rakendama EL-i määrusi ja eeskirju. Taotluse võib esitada iga riik, kes täidab liikmeks astumise tingimusi, mida teatakse kui Kopenhaageni kriteeriume.
EL-i liikmeks saada sooviv riik esitab liikmeks saamise taotluse Euroopa Liidu Nõukogule, kes palub komisjonil hinnata, kas taotleja on suuteline täitma Kopenhaageni kriteeriume. Kui komisjoni arvamus on positiivne, siis peab nõukogu tegema otsuse läbirääkimisvolituste kohta. Alles siis avatakse ametlikult valdkonnapõhised läbirääkimised.
Põhikriteeriumid
- vaba turumajandus
- stabiilne demokraatia
- õigusriigi põhimõtte järgimine
- Euroopa Liidu õigusaktide heakskiitmine
- Eurot puudutavate aktide heakskiitmine
Läbirääkimised
Läbirääkimised on aeganõudvad, sest iga kandidaatriik peab siseriiklikku õigusesse üle võtma väga palju EL-i eeskirju ja määrusi. Kandidaatriike toetatakse rahaliselt, halduslikult ja tehniliselt kõnealuse ühinemiseelse perioodi jooksul.
Agenda

Liikmesust ootavad Türgi ning Albaania, Põhja-Makedoonia, Serbia ja Montenegro. Lisaks on potentsiaalsed kandidaatriigid nii Bosnia ja Hertsegoviina kui ka Kosovo.[4]
Türgi
Pikemalt artiklis Türgi astumine Euroopa Liitu
Türgi kandidatuur EL-iga ühinemiseks on olnud märkimisväärsete poleemikatega teema alates taotluse esitamisest 1987. aastal ja selle vastu võtmisest 1999. aastal. Türgil on olnud EL-iga ajalooliselt tihedad sidemed, omades assotsiatsioonilepingut alates 1964. aastast, olles samas alates 1995. aastast EL-iga tolliliidus. Alles pärast 17. detsembril 2004 Brüsselis toimunud tippkohtumist (Euroopa Liidu 2004. aasta laienemise järel) teatas Euroopa Ülemkogu, et ühinemisläbirääkimised Türgiga avati ametlikult 3. oktoobril 2005.
Lääne-Balkan
Pikemalt artiklis Lääne-Balkan
Liidult ootavad ametlikult ühinemist kõik Lääne-Balkani riigid (v.a Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmete enamuse poolt tunnustatud iseseisvusega Kosovo), kuigi seoses piirkonna omavaheliste suhetega, pingetega, korruptsiooni ja elukorraldusega on nende ühinemine siiani olnud raskendatud.
Regioonile on ajalooliselt tugevat mõju avaldanud antiikkreeka, antiikrooma, bütsantsi, veneetsia, osmanite ja habsburgide kultuurid, kuid ka usunditest õigeusk, katoliiklus ja niisamuti islam.
Euroopa Liidule vastukaaluks mõjutab tänapäeval kandidaatriike välispoliitiliselt Venemaa, püüdes tagada eelkõige Jugoslaavia endise pealinna huve Belgradist.
Eurole üleminek
Montenegros ja Kosovos võeti vahetult pärast iseseisvumist 2006. ja 2008. aastal valuutana ühepoolsena kasutusele euro.
Idapartnerlus
Pikemalt artiklis Idapartnerlus
Euroopa Liit võttis 2009. aastal ametlikult suuna tihendada koostööd ning integreerida Armeeniat, Aserbaidžaani, Georgiat, Moldovat, Ukrainat ja Valgevenet. Euroopa Liidu laienemisest soovivad osa saada:
Ukraina
Ukrainal puudub ametlik staatus Euroopa Liidu tulevase laienemise kandidaadina. 2019. aasta uuringu järgi kiitnuks Euroopa Liiduga ühinemise referendumil heaks 68,1% ukraina rahvastikust.[5]
Takistavateks asjaoludeks on Krimmi okupeerimine Venemaa poolt ja sõda Donbassis.
Seoses 2022. aasta Venemaa sissetungiga Ukrainasse avaldas viimane sama aasta 28. veebruaril soovi saada erandkorras Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse. Euroopa Parlament toetas seda 1. märtsil peaaegu üksmeelselt.
Moldova
Moldova, mille riigikeel on rumeenia keel, ühinemist ei ole peetud veel prioriteetseks. Kuigi riigil on viisavabadus peaaegu kõikide liikmesriikidega, on takistavateks asjaoludeks Transnistria ja Gagauusia küsimused ja sõltumine Venemaa gaasist.[6]
Georgia
Georgial puudub ametlik staatus Euroopa Liidu tulevase laienemise kandidaadina, kuid 2011. aastal avaldas Georgia president Mihheil Saakašvili soovi, et riik saaks EL-i liikmeks. Seda seisukohta on mitmel korral selgesõnaliselt väljendatud, kuna sidemeid USA-ga, EL-iga ja NATO-ga on tugevnenud, püüdes eemalduda Venemaa mõjusfäärist.
Kokkuvõte
Kandidaat- ja taotlejariigid
| Riik | Olek | Liitumise avaldus | Kandidaatriigi staatus | Läbirääkimiste algus | Avatud peatükke | Täidetud peatükke |
|---|---|---|---|---|---|---|
| läbirääkiv kandidaatriik | 2008 (15. detsember) |
2010 | 2012 | 33/33 | 13/33 | |
| läbirääkiv kandidaatriik | 2009 (28. aprill) |
2014 | 2020 | 33/33 | 0/33 | |
| läbirääkiv kandidaatriik | 2009 (22. detsember) |
2012 | 2014 | 22/34 | 2/34 | |
| läbirääkiv kandidaatriik | 2004 (22. märts) |
2005 | 2020 | 0/33 | 0/33 | |
| läbirääkiv kandidaatriik | 2022 (28. veebruar) |
2024 | 2024 | 0/33 | 0/33 | |
| läbirääkiv kandidaatriik | 2022 (3. märts) |
2024 | 2024 | 0/33 | 0/33 | |
| kandidaatriik | 2016 (15. veebruar) |
2022[7] | – | – | – | |
| kandidaatriik | 2022 (3. märts) |
2023 | – | – | – | |
| taotlejariik | 2022 (14. detsember) |
– | – | – | – | |
| läbirääkimised peatatud | 1987 (14. aprill) |
1999 | 2005 | 16/33 | 1/33 | |
Kõik võimalikud liitujad
| Riik | Olek | Kommentaarid |
|---|---|---|
| võimalik taotlejariik | ||
| võimalik taotlejariik | ||
| taotluse tagasi võtnud riik | ||
| võimalik taotlejariik | ||
| võimalik taotlejariik | ||
| liitumisprotseduur peatatud | ||
| võimalik taotlejariik | ||
| taotluse tagasi võtnud riik | ||
| EL-ist väljaastunud riik | ||
Ajalugu
Pikemalt artiklis Euroopa Liidu laienemine
Euroopa Nõukogu on pühendunud laienemisele, mis on endiselt üks Euroopa Liidu olulisemaid poliitikavaldkondi, kooskõlas Euroopa Ülemkogu poolt 14.–15. detsembril 2006 heaks kiidetud uuendatud laienemiskonsensusega ja pärast seda vastu võetud nõukogu järeldustega. Tegu on endiselt, hoolimata senisest laienemisest, strateegilise investeeringuga rahusse, demokraatiasse, jõukusse, julgeolekusse ja stabiilsusse Euroopas.
Kagu-Euroopast on seni liitunud Kreeka (1981), Küpros ja Sloveenia (Euroopa Liidu 2004. aasta laienemisega), Bulgaaria ja Rumeenia (Euroopa Liidu 2007. aasta laienemisega) ning Horvaatia (2013).
Ametliku taotluse esitanud riigid
Norrat, Islandit ja Šveitsi on taotlejariikideks esitatud, kuid nende liitumisprotseduur on kas peatatud või taotlus tagasi võetud.
Vaata ka
Viited
- ↑ Ryan Heath (15. detsember 2016). "The race for EU membership". Politico.
- ↑ Robin Emmott (2. mai 2017). "Turkey's EU dream is over, for now, top official says". Reuters.
- ↑ https://www.err.ee/990445/erdogan-ahvardas-euroopat-pealetungi-kritiseerimisel-pogenikelainega
- ↑ https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2019/06/18/council-conclusions-on-enlargement-and-stabilisation-and-association-process/
- ↑ https://en.interfax.com.ua/news/press-conference/593945.html
- ↑ https://www.straitstimes.com/world/europe/moldova-wants-to-join-eu-in-2019
- ↑ "Bosnia ja Hertsegoviinale anti Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus" ERR, 15. detsember 2022
Kirjandus
- James Ker-Lindsay, Ioannis Armakolas, Rosa Balfour ja Corina Stratulat. "The National Politics of EU Enlargement in the Western Balkans" – Routledge, 26. november 2019. ISBN 9780367432690.