Walther Schmied-Kowarzik (22. mai 1885 Mödling, Austria-Ungari – 24. juuli 1958 Mödling, Austria) oli austria filosoof.

Schmied-Kowarzik töötas Tartu Ülikoolis filosoofia professorina aastatel 1920–1927. Ta oli alates 1922. aastast Akadeemilise Filosoofia Seltsi asutajaliige ning esimene esimees.

Schmied-Kowarzik õppis Viini ülikoolis filosoofiat, psühholoogiat ja ajalugu, käies vahepeal ka Berliini ülikoolis külalissemestril. 1908. aastal kaitses ta väitekirja Zeit und Raum (“Aeg ja ruum”) ning sai Viini ülikooli filosoofiateaduskonnast doktorikraadi.

1913. aastal lõpetas Schmied-Kowarzik habilitatsiooni Viini ülikoolis tööga Umriß einer neuen analytischen Psychologie („Uue analüütilise psühholoogia ülevaade“), mis on aluseks mitteempiirilisele, “fenomenoloogilisele” psühholoogiale, mis uurib teadvuse terviklikku konfiguratsiooni, ühildades endas Wilhelm Dilthey psühholoogia edasiarendust ja Immanuel Kanti filosoofiat. Selles teoses võib esimest korda kohata mitteempiirilise psühholoogia ideed kõrvuti rikkalike ajalooliste andmetega ja uudsest seisukohast teostatud „psühholoogilise süstemaatika“ katsega.^[1]

Aastast 1913 (vaheaegadega) kuni aastani 1920 töötas Schmied-Kowarzik õppejõuna Viini ülikoolis. Esimese maailmasõja (1914–1918) puhkemise tõttu tema majanduslik olukord halvenes ja ta oli sunnitud otsima lisatööd ajakirjanikuna. Sõja viimastel kuudel oli ta mobiliseerituna Austria-Ungari jalaväes, kuid pääses siiski rindele saatmisest. 1918–1919 töötas Austria Riigikantselei rahvusvähemuste osakonna teadurina. 1920. aastal luges ta suvel külalislektorina Marburgi ülikoolis ja sama aasta septembrist detsembrini õpetajana gümnaasiumis Rootsis (Göteborgis).

Kui Schmied-Kowarzik 1920. aastal kutsuti Tartusse filosoofia õppetooli professoriks, seisis tema ees kaks peamist ülesannet: esiteks ehitada saksakeelsete ülikoolide struktuuri ja taseme eeskujul üles filosoofia seminar ning selle psühholoogia ja pedagoogika allüksused ning teiseks hoolitseda, et järgneva aastakümnega saaks võimalikuks filosoofia õpetamine ja uurimine eestikeelsena ehk koolitada uus kohalike teadlaste põlvkond, kuna tol hetkel ei leidunud veel piisavalt haritlasi, kes suutnuks ülikoolidistsipliine täies ulatuses eesti keeles õpetada.^[2]

Tartu Ülikoolis oli tema ülesandeks kogu filosoofia, psühholoogia ja pedagoogika õppevaldkond sõjasegaduste järgselt uuesti üles ehitada. Selles aitasid teda Konstantin Ramul^[3] ja Alfred Koort, kes hoolitsesid ennekõike vastavalt psühholoogia ja pedagoogika eest. Tartus oldud aja jooksul luges Schmied-Kowarzik 13 semestri jooksul sissejuhatavat kursust filosoofiasse ning viis lisaks läbi sissejuhatusi loogikasse, tunnetusteooriasse, kultuurifilosoofiasse, eetikasse ja esteetikasse.^[4]

Pärast Tartust lahkumist 1927. aastal suundus Schmied-Kowarzik Saksamaale Frankfurti, sealsesse vastavatud pedagoogikaakadeemiasse filosoofiat ja psühholoogiat õpetama. Sellesse filosoofiaprofessori ametisse määras ta tolleaegse Preisimaa teaduse, kunsti ja hariduse minister Carl Heinrich Becker. Veel enne Schmied-Kowarziku ametiaja lõppu tehti ettepanek nimetada ta Breslau ülikooli filosoofia, psühholoogia ja hariduse professoriks, kuid uus haridusminister Adolf Grimme lükkas tema kandidatuuri tagasi.

1933. aasta alguses saadeti kaheksa Preisimaa haridusakadeemiat, sealhulgas ka Frankfurdi Pedagoogikaakadeemia laiali. Sellega seoses saadeti sama aasta aprillis Schmied-Kowarzik pensionile.

Aastatel 1933–1939 õpetas ta eraõppejõud-professorina Giesseni ülikoolis filosoofiat. 1939. aastal kirjutas ta oma viimase raamatu Frühe Sinnbilder des Kosmos. Gotteserlebnis und Welterkenntnis in der Mythologie ("Kosmose varased sümbolid. Jumalakogemus ja maailmatunnetus mütoloogias"), mis anti välja alles 1974. aastal (postuumselt).^[5]

Walther Schmied-Kowarzik suri 24. juulil 1958 oma sünnilinnas Mödlingis Viini lähedal.

Schmied-Kowarziku tööd olid mõjutatud fenomenoloogia ehk inimese enda vahetu teadvuse kogemuse uurimissuuna rajajast Edmund Husserlist, lisaks peegeldasid tema tööd tihti 20. sajandi algupoolel Saksamaa filosoofide seas levinud trende, kus ilmnevad seosed ka Wilhelm Wundti ja Immanuel Kanti nägemusega psühholoogiast ja filosoofiast. Teda võib pidada üheks mitteempiirilise psühholoogia idee loojatest või vähemasti selle tõlgendajaks.^[6]

Mitteempiiriline psühholoogia vastandus tollal suuri edusamme teinud eksperimentaalpsühholoogiale, kus koguti reeglina laboratooriumis empiirilisi andmeid ja tõlgendati neid siis teatud viisil. Schmied Kowarziku meelest juhatasid sellised püüdlused loodusteadusi imiteerides võimalikult täpne olla aga psühholooge pigem eksiteele. Täpselt mõõdetud objektiivsetel seostel, millele eksperimentaalpsühholoogia keskendus, puudus Schmied-Kowarziku ja tema mõttekaaslaste meelest märkimisväärsem seos inimese loomusega.

Schmied-Kowarziku arvates pidanuks kirjeldav või fenomenoloogiline psühholoogia loobuma psühholoogia uurimistöö tavavahenditest: vaatlusest ja eksperimendist. Neid asendab fenomenoloogiline või "analüütiline" meetod, mille määravaks tunnuseks on piirdumine teadvuse vahetu sisuga. Samuti leidis ta, et loodusteaduslik seletus suudab määratleda alati üksnes lõplikke olevaid nende kausaalsetes seostes ajas ja ruumis, mitte aga neile aluseks olevat "tegelik-olu".^[7] Kuna Schmied-Kowarzik rõhutas subjektiivse kogemuse olulisust, läksid tema arvamused selles valdkonnas pöördumatult vastuollu 20. sajandi alguseks psühholoogias domineerivaks muutunud biheivioristliku mõttesuunaga.

Walther Schmied-Kowarzik abiellus 1911. aastal austerlanna Margarete Heinrichiga. Nende ainus laps, poeg Volker sündis 1917. aastal. Ehkki abikaasa ja poeg kolisid 1921. aastal Tartusse, lahkusid nad mõni kuu hiljem Eestist ja abielu lõppes lahutusega 1923. aastal.^[8]

1925. aastal abiellus Schmied-Kowarzik Kuramaalt pärit baltisaksa poetessi Gertrud von den Brinckeniga (1892–1982). Neil sündis kolm last: Wieland (1929–2014), Ilse-Roswith (1934) ja Wolfdietrich (1939).