Vigursuusatamine (inglise keeles freestyle) on segu mäesuusatamisest ja akrobaatikast. Spordialana sai see alguse 1960. aastatel USA-s.

Vigursuusataja teeb õhus pöördeid või kasutab trikitamiseks käsipuid ehk rail'e. Enamasti saab seda ala harrastada lumistes mägedes, kuid harjutamiseks kasutatakse ka batuute, vettehüppetorne ja rulaparke. Vigursuusatamine hõlmab vigurhüppeid, mogulsuusatamist ehk küngaslaskumist, suusakrossi, half-pipegrab'i ehk rennisõitu ja slopestyle'i ehk pargisõitu. Suusataja varustuses on suusad, suusasaapad, suusakepid ja kaitsevarustus.

Ametlikult peeti esimesed võistlused 1966. aastal New Hampshire'i osariigis Attitashis. Rahvusvaheline Suusaföderatsioon (FIS) tunnistas uut ala 1979. aastal ja aasta hiljem sai esimene maailma karikasari teoks. Esimesed maailmameistrivõistlused korraldati Prantsusmaa talikuurordis Tignesis 1986. aastal.

1988. aastal Calgary olümpiamängudel oli vigursuusatamine kavas näidisalana. Võisteldi balletis, küngaslaskumises ehk mogulis ja akrobaatilistes hüpetes. 1992. aastal Albertville'i olümpiamängudel olid kavas samad alad. Ballett ja akrobaatilised hüpped kuulusid endiselt näidisalade hulka, mogulis aga selgus esimene olümpiavõitja. Esimesteks olümpiavõitjateks tulid ameeriklanna Donna Weinbrecht ja prantslane Edgar Grospiron. 1994. aastal lisati Lillehammeris olümpiamängude kavva vigurhüpped.

Eesti tuntuim vigursuusataja on Kelly Sildaru, kes on esimene eestlasest vigursuusatamise maailmameister.

Norra võimleja Matthias Zdarsky, kes leiutas mäesuusatamise tehnika, leiutas samuti esimese suusaklambri mäesuusale. Tema oli esimene, kes üllatas kõiki harukordsete trikkidega.^[1] 20. sajandi alguses rääkisid inimesed Norras, Itaalias, Austrias, ja Ameerikas, et suuskadel saab saltosid teha. Sellised õhus tehtud trikid (nüüd tuntud kui vigurhüpped) arenesid välja 1950. aastatel, peamiselt olümpiavõitja Stein Erikseni teenena.^[2]

Esimene freestyle'i üritus oli acro, niinimetatud ballett, mis leiutati 1930. aastatel Euroopas. Kasutades samu elemente, mis on kasutusel iluuisutamises ja akrobaatikas, esitas acro-suusataja 90 sekundi pikkuse muusikalise kava, milles tegi suusakeppide peal pöördeid ja keerutusi, suusatades samal ajal väikese kaldega mäest alla. 21. sajandil andis acro aluse half-pipe'i ja suusakrossi võistlustele, mis olid omakorda tuletatud lumelauaaladest.^[2]

Ameerikas hakkas vigursuusatamine laialt levima 1960. aastatel, kui sotsiaalne vabadus koos suusavarustuse arenemisega tõi kaasa uute ja põnevate suusatehnikate arengu. Inglise keeles oli freestyle-suusatamine tuntud ka kui hotdogging, sest see hõlmas akrobaatilisi trikke, hüppeid ja adrenaliinisööstu, mis käis üle keha.

1979. aastal aktsepteeris Rahvusvaheline Suusaföderatsioon (FIS) vigursuusatamist rahvusvahelise suusakogukonna alana. Esimesed FIS-i poolt heaks kiidetud maailma karikasarja etapid leidsid aset 1986. aasta veebruaris Tignesis Prantsusmaal. Teist korda peeti neid võistlusi 1989. aastal. Sellest ajast peale on neid peetud iga kahe aasta järel.^[3]

Olümpiaalade hulka arvati vigursuusatamine demonstratiivse spordina 1988. aastal, Calgary OM-ist alates. Võistlused olid nii meestele kui naistele kolmel alal: mogulsuusatamine, vigurhüppamine ja ballett. Mogulsuusatamisest sai medalisport 1992. aastal, vigurhüppamisest 1994. aastal. Suusakross sai 2010. aastal olümpiaalade hulka. Kõige uuemad vigursuusatamise olümpiaalad on rennisõit ja pargisõit: mõlemad olid 2014. aastal Sotši olümpiamängudel debüütalad. Ülemaailmseid võistlusi peetakse igal aastal umbes 30 riigis.

Kuigi alates 1970. aastatest oli Kuutsemäel käidud slaalomiradadel suusatamas, avati Kuutsemäe puhkekeskusena 1991. aastal. Ettevõte laienes 2011/2012. aasta talvel Väikesele Munamäele. Üheskoos moodustavad need kaks suusakeskust Baltikumi suurima mäesuusapiirkonna, kus on kokku 17 nõlva kogupikkusega 4,5 km, 11 tõstukit tõstevõimega pea 10 000 suusatajat tunnis, kolm lumeparki, kaks laenutusteenust, suusakoolid, suusavarustuse laenutus ja toitlustus.^[4]

Eestis on ka väiksemaid suusakeskusi ja -parke: Valgehobusemägi 2008. aastast, Ansomägi, Nõmme lumepark ja Kütioru puhkekeskus 2012. aastast. Kokku on Eestis tegutsevaid suusakeskusi 11.^[5] 2013. aastal avati Kiviõli seiklusturismi keskus, mis on Eestis kõige kõrgema suhtelise kõrgusega suusakeskus. Lisaks on ka nendel suusakeskustel oma suusakoolid, kus saavad õppida nii algajad kui ka keskmise tasemega sõitjad.

Suviti saab Eestis sooritada trikke vette Rahingel ja Männikul. Rahingel on toimunud ka Eesti meistrivõistlused. Esimest korda peeti neid 2008. aastal, kuid viimasteks võistlusteks jäid 2011. aastal peetud võistlused, sest ala ei harrastatud seoses wakepark'ide arenguga enam nii aktiivselt. Esimesed talvised Eesti meistrivõistlused slopestyle'is toimusid 2015. aastal.

Vigurhüppamine on tehniliselt kõige keerukam vigursuusatamise alaliik. Võistlejad valivad endale sobiva hoovõturaja ja hüppe, olenevalt sooritatavast trikist, hüppaja tehnikast ja hetkelistest lume-, ilma- jms oludest. Täpse kiiruse valimine on ülitähtis, et sooritada edukas hüpe, kiirus on tavaliselt 60 km/h või rohkem. Atleedid saavad valida kahe või enama hüppe vahel, mille ajal esitavad nad eri raskusastmes saltosid ja pöördeid. Hüppe kõrgus on umbes 20 meetrit.^[6] Vigurhüppajad treenivad suvel spetsiaalselt ehitatud veetrampliinidel, maandudes vette. Hoovõturada on kaetud plastmatiga, mis võimaldab suuskadel libiseda, kuid pidurdada ega pöörata selle katte peal ei saa.

Hüppe hindamisel jagatakse punkte õhkutõusu eest (20%), õhus sooritatud triki ja kõrguse eest (50%) ning maandumise eest (30%). Kõik võistlejad sooritavad kvalifikatsioonis kaks hüpet ning finaali pääsevad 12 naist või 16 meest kõrgeima skooriga. Finaalis sooritatakse veel kaks hüpet, alustades madalaima skoori saanud võistlejast. Võitjaks saab see, kelle skoor on kahe finaalihüppe suurim.^[7]

Sotši olümpiamängudel tulid nii naiste kui meeste seas esikolmikusse Valgevene, Austraalia ja Hiina esindajad. Meeste esikoht läks valgevenelasele Anton Kušnirile, kes sai hüppega back double full-full-double full 134,50 punkti. See oli kolmekordne salto viie pöördega, mis ühtlasi andis olümpiaajaloo suurima ühe hüppega teenitud punktisumma. Naiste seas tuli 98,01 punktiga ülekaalukaks võitjaks valgevenelanna Alla Tsuper, kelle jaoks olid need viiendad olümpiamängud.^[8]

Mogulsuusatada võib üksi või kahekesi. Kahekesi sõites panevad võistlejad end rohkem proovile, sest kõrval olevast võistlejast tahetakse ikka kiiremini ja paremini sõita. Üksi sõites pööratakse rohkem tähelepanu tehnikale, seega on sõit puhtam ning ebaõnnestunud trikkide arv väiksem.

Mogulsuusatamise rada on 200–270 meetrit pikk ja keskmiselt 26-kraadise nurga all. Mogulid seal rajal võivad olla kuni 1,2 meetri kõrgused ja need paiknevad kolm kuni neli meetrit üksteisest eemal. Osa rajast moodustavad kaks komplekti hüppeid, kus suusatajad peavad sooritama vigurhüppe omal valikul.^[6]

Eesmärk on mäest alla sõita nii kiiresti kui võimalik, ilma hüpetel tehnilisi vigu tegemata või tasakaalu kaotamata. Hüpped võivad koosneda 360- kuni 1080-kraadistest pööretest, surmasõlmedest (külje peale salto), edaspidi- ja tagurpidisaltodest ja saltodest pööretega. Hüpped võivad lisaks loetletule sisaldada grab'e ehk jalast või suusast kinnivõtmisi ja -hoidmisi. Mogulitest alla sõites peab suusataja hoidma enda ülakeha paralleelselt sõidusuunaga, samal ajal kui alakeha ja suusad on ühele ja teisele poole pööramas. Samal ajal tuleb suuskade kontakt lumega säilitada.^[7]

Kõik võistlejad osalevad kvalifikatsioonis, millest pääsevad edasi 20, järjekorras madalaimast punktisummast kõrgeimani. Seitse kohtunikku, kellest neli on pöörete kohtunikud, kaks õhulennu kohtunikku ja üks kiiruse kohtunik, jagavad punkte suusataja pöörete eest mogulite vahel (50%), kahe vigurhüppe eest (25%) ja kiiruse eest (25%). Kahekesi sõites on kõikidel kohtunikel 5 häält ja nad saavad need jagada kahe võistleja vahel. Kokku võib üks võistleja saada 35 häält, edasi pääsemiseks või võitmiseks peab koguma vähemalt 18 häält.^[6]

Mogulsuusatamine on peamiselt kanadalaste pärusmaa, nemad saavad ka suurvõistlustel tavaliselt medalid: meestest näiteks Alex Bilodeau, kes võitis Sotši OM-il kulla, ja Mikael Kingsbury, kes võitis Sotši OM-il hõbeda, ning naistest Sotšis kaksikvõidu saanud õed Justine ja Chloe Dufour-Lapointe.^[8]

Suusakrossirada on välja töötatud selleks, et testida suusatajate oskusi eri tüüpi ja suurusega pööretel, lamedatel ja kaldega aladel, samuti küngastel, kõrgetel kukkumistel ja hüpetel, mida leidub ka tavalistel suusanõlvadel. Raja konstruktsioon sarnaneb lumelauakrossi omaga. Võistlejatel peab olema tugev vastupidavus ja jõud, sest nad peavad sõitma 60-sekundilise raja läbi kuni viis korda.^[7]

Kvalifikatsioonis jagatakse sõitjad aegade järgi neljastesse stardirühmadesse. Stardisignaali peale hakkab atleet rada läbima. Stardis ja enne esimest pööret on möödasõitmise ala, kuigi teised möödumise alad on ka rajal olemas, võib kokkupõrge teise atleediga viia diskvalifikatsioonini. Aegade alusel pääsevad pooled võistlejatest edasi veerandfinaali. Seejärel saavad igast sõidust edasi kaks esimest. Kaks viimast saavad koha kvalifikatsiooniaegade järgi. Suure finaali käigus selgitatakse esinelik ja väikese finaali käigus kohad viiendast kaheksandani.^[7]

Sotši olümpiamängudel läks meeste kolmikvõit Prantsusmaale: medalid said Jean-Frédéric Chapuis, Arnaud Bovolenta ja Jonathan Midol. Neid üritas kinni püüda kanadalane Brady Leman, kuid enne eelviimast suurt hüpet kaotas ta tasakaalu ja kukkus. Naiste kaksikvõit läks Kanadale: Marielle Thompson ja Kelsey Serwa. Pärast võidukat finišit tunnistas 21-aastane Thompson, et nad püüdsid Kelseyga hoiduda teineteise segamisest või blokeerimisest. Naiste treeningutel sai ränga trauma venelanna Maria Komissarova, keda käis haiglas vaatamas isegi president Vladimir Putin.^[8]

Rennisõit (half-pipe) toimub poolkuukujulise renni sees. Renn on keskmiselt 150 meetrit pikk, selle kallak on 16 kraadi allamäge, 22 meetrit lai, renni seinad on 83-kraadise nurga all.^[6]

Võistlejaid hinnatakse nelja standardi järgi:

• amplituud, kui kõrgele võistleja lendab renni servast
• triki raskus
• triki soorituse kvaliteet
• võistleja kogu sooritus, kaasa arvatud tema iseloom, stiil, grab'id ja positsioonid, mida võistleja lisab oma triki täiendamiseks

Trikid on väga suure varieeruvusega, kus võivad kombineeritud olla erinevad saltod, pöörded ja grab'id.

Rennisõidus on kahtlemata parim 23-aastane ameeriklane David Wise, kes on järjest võitnud kolm X Gamesi võistlust ning kes on ka maailmameister. Sotši OM-il esimest korda kavas olnud rennisõidus tuli Wise olümpiavõtjaks. Naiste seas tegi Sotši OM-i finaalis 20-aastane ameeriklanna Maddie Bowman teises voorus sõidu, millega tagas ka esikoha. Võitnud varem juba kaks X Gamesi võistlust, tegi ta sõidu, mida konkurendid polnud enda sõnul varem näinudki: kaks järjestikust 900-hüpet ja switch 720, kus ta läks hüppele selg ees ning maandus samuti selg ees.^[8]

Pargisõit (slopestyle) toimub pargis, mis koosneb mitmesugustest takistustest, sealhulgas käsipuudest ja hüppetakistustest. Pargisõit on kõige kättesaadavam ja harrastatum vigursuusatamise ala, peaaegu igas suusakuurordis on olemas park. Igal võistlusel on raja kujundus erinev, sõltudes raja koostajatest. Enne võistlust panevad kohtunikud kokku ideaalse raja sooritamise standardid, mida hinnatakse 100 punktiga, võistleja saab punktid võrdluses ideaalse sooritusega.

Hinnatakse nelja kriteeriumi järgi, sarnaselt rennisõiduga:

• õhulennu kõrgus hüpetel
• triki raskus
• triki soorituse kvaliteet
• terve võistleja sooritus, kaasa arvatud tema iseloom, stiil, grab'id ja positsioonid, mida võistleja lisab oma triki täiendamiseks

Ameeriklane Nicholas Goepper võitis enne Sotši olümpiamänge viimased kaks X Gamesi võistlust ning arvati, et tema võidab ka olümpiamängudel. Siiski võitis ameeriklane Joss Christensen, kes polnud varem suurvõistlusi võitnud ning kes pääses USA koondisesse vaid seetõttu, et Tom Wallisch oli vigastatud. Trikiga switch triple cork 1260 teenis ta 95,80 punkti, edastades ligi kolme ja poole punktiga talle järgnenud ameeriklast Gus Kenworthyt. Goepper tuli sellel võistlusel kolmandaks ning USA sai kolmikvõidu.^[8]

Naiste pargisõidus oleks võinud osaleda oskuste poolest eestlane Kelly Sildaru, kuid ta oli siis alles 12-aastane ja jäi vanuse tõttu võistluselt eemale. Kindla esikoha võitis 19-aastane kanadalanna Dara Howell, kes pühendas oma võidu Sarah Burke'ile. Burke oli kaks aastat enne võistlust rennisõidutreeningul kukkunud pea peale ning nädal pärast kukkumist surnud ajutrauma tõttu. Samal võistlusel kukkus ka kanadalanna Yuki Tsubota, kes viidi kanderaamil minema peapõrutuse ja sarnaluu murruga. Venelanna Anna Mirtova pidi minema pärast võistlust põlveoperatsioonile.^[8]

• Vigursuusatamine 2006. aasta taliolümpiamängudel
• Vigursuusatamine 2010. aasta taliolümpiamängudel
• Vigursuusatamise maailmameistrivõistlused