Vello Lattik (15. september 1935 Tartu – 30. august 2007) oli eesti kirjanik.

Ta oli alates 1994. aastast Keskerakonna liige.

Lõpetas 1956. aastal Tartu 1. Töölisnoorte Keskkooli, 1961. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna ja 1984. aastal Moskvas Gorki-nimelised kõrgemad kirjanduskursused.

Oli aastatel 1961–1962 Viljandi rajooni perekonnaseisuaktide Büroo juhataja ja 1962–1967 autobaasis insener. Töötas alates 1967. aastast Gagarini-nimelises näidissovhoostehnikumis juristi, ökonomisti ja töölisena. Elas Viiratsis.

Oli alates 1992. aastast "Rahva Hääle" toimetuse liige.

• "Pastoraal mummulisest kleidist" (1978)
• "Kuus head inimest" (1979)
• "Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud" (1981)
• "Mihklipäeval. Mihklikuul" (1983)
• "Orkester" (1989)
• "Kohtumiseni unistustes!" (Viljandi 2001)

• "Valitud publitsistikat" (1985)

• 1979 Eesti NSV Kirjanike Liit

• 1981 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Kuus head inimest")
• 1992 – Anton Suurkase nimeline kirjandusauhind ("Sirge Säär Sukas Roosas")

• Oskar Kruus. "Lattik, Vello". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 273

• Vello Lattik Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Haud Viljandi vanal kalmistul