Vaimne tervis on üldise tervise lahutamatu osa, mis peegeldab tasakaalu inimese ja keskkonna vahel ning koosneb nii positiivsest kui ka negatiivsest tervisest.[1] Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene teostab oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks.[2] Vaimne tervis mõjutab inimese mõtlemist, käitumist ning tundeid. Samuti on see seoses stressiga toimetulekuga, teistest arusaamisega ja otsuste tegemisega.[3]

Vaimne tervis ja vaimse tervise probleemid

Vaimne tervis koosneb inimese emotsionaalsest, psühholoogilisest ja sotsiaalsest heaolust. Vaimse tervise häire ehk psüühikahäire on terviseprobleem, mis mõjutab seda, kuidas inimene mõtleb, käitub ja suhtleb teiste inimestega. Psüühikahäireid diagnoositakse kindlate kriteeriumite järgi.[4] Isik, kelle vaimne tervis on nõrk, võib tunda ärevust, stressi, masendust. Võivad esineda ärevushäired, obsessiiv-kompulsiivne häire, foobiad ja paanikahäire, posttraumaatiline stressihäire, skisofreenia, masendus, bipolaarne meeleoluhäire ning söömishäired.[5] Terapeut, psühhoanalüütik, sotsiaaltöötaja, õde, arst, psühholoog ja psühhiaater saavad aidata psüühikahäireid ravida, kasutades teraapiat, nõustamist või ravimeid.[6]

Neuroos

Neuroos on üsna levinud psühhogeenne tervisehäire; kujuneb välja pikka aega mõjuva ärritaja tagajärjel. Ärritajaks võivad olla halvad suhted perekonnas, raske majandusolukord, töö või tunnustuse puudumine, aga ka pidev emotsionaalne pinge tööl ja ebakindlus tuleviku suhtes.[7]

Psühhoos

Sõna "psühhootiline" viitab, et esinevad hallutsinatsioonid, luulumõtted või piiratud hulk selgelt anormaalseid käitumisviise, nagu näiteks väljendunud ärrituvus, hüperaktiivsus, märkimisväärne psühhomotoorne pidurdus ja katatoonne käitumine.[8]

Ajalugu

Mõistet "vaimne hügieen" hakati kasutama 1843. aastal William Sweetzeri poolt pärast Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis juhtis tähelepanu antisanitaarsetele tingimustele. Dr. J. B. Gray oli psühhiaater, kes lootis kogukonnale, kus teadlikkus tõstetakse hariduse, kultuuri, religiooni ja keskkonna kaudu. Aastal 1893 rajas Isaac Ray Ameerika psühhiaatria assotsiatsiooni ning andis esialgse tähenduse vaimsele hügieenile. 19. sajandi algul domineeris bioloogia- ja sotsiaalteadustes darvinistlik mõtlemine. Usuti, et psüühikahäiretel on bioloogiline baas, peamiselt geneetiline. See mõtteviis andis vähe lootust raviks. 1900. aastatel olid mõned psühhiaatrid ja psühholoogid veendunud, et halb käitumisviis on üheks haiguse väljendusvormiks. G. Stanley Hall oli veendunud, et varajane ravi võib vähendada psüühikahäireid. Adolph Meyer oli arvatavasti üheks suurimaks sellise maailmavaate pooldajaks.[9]

Varaseimad asutused

Varaseimad teadaolevad psühhiaatriakliinikud olid Bagdadis (umbes aastal 918 pKr) ja Kairos. Niinimetatud hullumajad, nagu Bedlam (asustatud Londonis 1247. aastal) ja Bicêtre (Pariisis, meestele), olid tavalised 18. sajandi psüühikaasutused, mille eesmärk oli vaimselt haiged normaalsest keskkonnast eemal hoida.[10]

Dorothea Dix

Dorothea Dix (4. aprill 1802 –17. juuli 1887)

Dorothea Dix muutis 19. sajandil suhtumist psüühikahäirega inimestesse. Kui Dix noore naisena ühe töökoha vastu võttis ja esimesse vanglasse sattus, nägi ta ebainimlikku kohtlemist hullude ja vaimselt haigete inimeste suhtes, keda koheldi nagu kriminaale, vaatamata vanusele või soole. Haiged olid alasti, tihti pimeduses, ilma kütte või sanitaarsete vahenditeta, osad olid piitsutamiseks seina külge kinni pannud. Dix rändas peaaegu 2 aastat mööda osariiki, nähes sarnaseid tingimusi igas institutsioonis. Järgmised 40 aastat innustas Dix seaduseandjaid 15 Ameerika osariigis ja Kanadas psüühikahaiglate loomiseks.[11]

Emil Kraepelin

Emil Kraepelin oli saksa psühhiaater, üks oma aja mõjukamaid, kes rajas psüühikahäiretele klassifikatsioonisüsteemi. Kraepelin eristas skisofreeniat ja bipolaarset meeleoluhäiret nii nagu seda tehakse tänapäevalgi. Kraepelin võttis üle Wilhelm Wundti eksperimentaalsed tehnikad, et õppida narkootikumide ja alkoholi mõjusid. Kraepelin jagas psüühikahäired kaheks: need, mida saab ravida, ja need, mida ei saa ravida.[12]

An illustration of Nellie Bly sitting in a chair while a psychiatrist examines her
Illustratsioon psühhiaatrist ja Nellie Blyst raamatus "Kümme päeva hullumajas"

Nellie Bly

Ajakirjanik Nellie Bly viis läbi ajakirjandusliku eksperimendi, kus teeskles hullumeelsust, et uurida vihjeid patsientide jõhkra kohtlemise ja hooletusse jätmise kohta USA-s Blackwelli saarel (tänapäeval Roosevelti saar) asuvas naiste vaimuhaiglas. Tema 1887. aasstal avaldatud kirjelduse kohaselt koosnes toit vedelast kördist, riknenud lihast, leivast, mis ei erinenud kuivatatud tainast, ja räpasest veest, mis ei kõlvanud juua. Ohtlikud patsiendid olid köitega kinni seotud. Patsiendid pidid suurema osa päevast külmetades istuma kõvadel pinkidelt. Kõikjal söögikoha ümber oli jäätmeid ja haiglas jooksid ringi rotid. Pesuvesi oli külm ja seda valati ämbritest patsientidele pähe. Sanitarid olid ükskõiksed ja julmad, nad käskisid patsientidel vait jääda ja lõid neid, kui nood ei kuuletunud. Kaaspatsientidega vesteldes täheldas Bly, et mõned nendest on sama terved kui ta isegi.[13][14][15][16] Bly eksperiment ja avaldatud raamat tekitasid sensatsiooni ning vaimuhaiglate reformi.[17]

Psüühikahäirete ravi ajalugu

Ajaloo vältel on psüühikahäiretega inimestesse suhtutud mitmeti. Igas kultuuris on ajajärke, mil haiguste põhjuseks peeti kurje vaime. Ravi tähendas aga kurjade vaimude väljaajamist.

Esimesed mõtteavaldused, mis ei põhjendanud ebanormaalset käitumist üleloomulike jõududega, avaldas Hippokrates (u 460-377 eKr). Ta oli veendunud, et inimpsüühika on ajutegevuse väljendus ning psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest.

Keskajal usuti, et inimese elu ja tervis on Jumala käes. Psüühikahäireid ravisid vaimulikud, kes kasutasid kurja vaimu väljaajamiseks vastavaid palveid ja rituaale.[18]

Levik

Mitmed uuringud on arvanud, et naistel esineb ärevushäire tihedamini kui meestel, kuid see on liialdus. On teada, et rohkem naisi on ravil, aga ei saa eeldada, et naistel esinebki psüühikahäireid tihedamini kui meestel. Meie ühiskonnas on vastuvõetav naistel oma tunnetest rääkimine ja professionaali juurde minemine. Võib olla, et psüühikahäired on ühtlaselt levinud mõlema soo seas, kuid mehed ei ole valmis abi otsima.[19]

Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi ja genoomika instituudi teadlaste 2025. aastal avaldatud uuringust ilmnes, et isiksuseomaduste ja vaimse tervise seotus on varem arvatust kõrgem, isiksuseomadused seletasid ära umbes veerandi vaimse tervise probleemide üldriskist. Ka sellele lisanduvatest spetsiifilisematest kaebustest võis ligi veerandi seostada isiksuseomadustega. Keskmiselt oli vaimse tervise üldrisk kõrgem inimestel, kellel on kalduvus tunda kergesti piinlikkust, vajada teiste abi ja kinnitust. Kõige tugevamalt olid omavahel seotud madal meelekindlus ja keskendumisraskused. Samas ei seostunud mõni vaimse tervise valdkond – näiteks unetus – olulisel määral ühegi isiksuseseadumusega.[20][21]

Ravi

Eneseabi

Eneseabi on ravimisviis, mille käigus tutvustatakse kas kirjalikke või elektroonilisi eneseabimaterjale, millega saab töötada iseseisvalt või juhendamisel. Eneseabivõtted aitavad toime tulle nii ärevuse kehaliste kui ka psüühiliste sümptomitega.[22]

Teraapiad

Psüühikahäired on inimkonda saatnud kogu kirjutatud ajaloo vältel. Sama saame öelda ka psüühikahäiretega kaasnevate kannatuste ja probleemse käitumise leevendamise katsete kohta.[23]

Käitumisteraapia

Käitumisteraapia on suunatud käitumisele. Eesmärk on käitumise muutmise kaudu jõuda muutusteni, mis on haiguse raviks efektiivsed. Käitumusliku teraapia lahenduseks on ümberõppimine, et asendada vanad harjumused efektiivsemate ja kohasematega. Selleks kasutatakse käitumismuutuste printsiipe, mis on dokumenteeritud laborikatsetest: klassikaline tingimine, operantne tingimine ja jäljendav ehk sotsiaalne õppimine.[24]

Kognitiivsed teraapiad

Kognitiivse teraapia eesmärk on muuta inimese mõtlemist eeldusel, et siis muutub ka inimese käitumine. Üldeesmärk on muuta ebafunktsionaalseid mõtteid ja kujutlusi.[25]

Meditatsioon

Meditatsiooni on leitud aitavat vaimset tervist parandada, aidates vähendada stressi, ärevust ning suurendades keskendumisvõimet ja emotsionaalset tasakaalu.[26]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Eesti vaimse tervise poliitika alusdokument" (doc). Tallinn. 2002. Vaadatud 29.10.2016.
  2. ↑ "Vaime tervis". 11. juuni 2015. Vaadatud 29.10.2016.
  3. ↑ "What Is Mental Health?" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2016. Vaadatud 29.10.2016.
  4. ↑ "What is mental illness?" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 21.11.2016. Vaadatud 29.10.2016.
  5. ↑ "Understanding Mental Illness" (inglise). Canadian Mental Health Association. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2016. Vaadatud 29.10.2016.
  6. ↑ Joseph Goldberg. "Doctors Who Treat Mental Illness". 08.02.2014 (inglise). WebMD Medical Reference. Vaadatud 26.11.2016.
  7. ↑ Juta Üts. "Abielu ei garanteeri neuroosist paranamist". Terviseleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.01.2014. Vaadatud 29.10.2016.
  8. ↑ "Neuroos ja psühhoos". Vaadatud 29.10.2016.
  9. ↑ Dr. Wallace Mandell. "Origins of Mental Health". 1995 (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
  10. ↑ "Mental hygiene". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
  11. ↑ "Dorothea Dix". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
  12. ↑ "Emil Kraepelin". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
  13. ↑ Lutes, Jean Marie (2002). "Into the Madhouse with Nellie Bly: Girl Stunt Reporting in Late Nineteenth-Century America". American Quarterly. 54 (2): 217–253. DOI:10.1353/aq.2002.0017. ISSN 1080-6490. S2CID 143667078.
  14. ↑ Gregory, Alice (14. mai 2014). "Nellie Bly's Lessons in Writing What You Want To". The New Yorker. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2019. Vaadatud 23. augustil 2017.
  15. ↑ Bly, Nellie (1887). Ten Days in a Mad-House. New York: Ian L. Munro. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2004. Vaadatud 13. oktoobril 2018 – cit. via digital.library.upenn.edu.
  16. ↑ Bell, Jo (2021). On this day she : putting women back into history, one day at a time. Tania Hershman, Ailsa Holland. London. Lk 313. ISBN 978-1789462715. OCLC 1250378425.
  17. ↑ DeMain, Bill. "Ten Days in a Madhouse: The Woman Who Got Herself Committed". mental floss. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. mai 2019. Vaadatud 10. mail 2010.
  18. ↑ Uljas, J. , & Rumberg T (2002). Psühholoogia gümnaasiumile. Tallinn: Koolibri. 184–185.
  19. ↑ Morris, C. A. , & Maisto, A. A (2002). Psychology: an introduction. New Jersey: Pearson Education Inc. 520.
  20. ↑ ERR (18. märts 2025). "TÜ teadlased: isiksuseomaduste ja vaimse tervise seos on arvatust tugevam". ERR. Vaadatud 19. märtsil 2025.
  21. ↑ "APA PsycNet". psycnet.apa.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 11. märts 2025. Vaadatud 19. märtsil 2025.
  22. ↑ Marge Kulev, Merle Taevik-Valk. "Ravisoostumus" (PDF). Vaadatud 16.11.2016.
  23. ↑ Gleitman, H & Gross, J & Reisberg, D. (2014). Psühholoogia. Tartu: Hermes kirjastus. 804.
  24. ↑ Gleitman, H & Gross, J & Reisberg, D. (2014). Psühholoogia. Tartu: Hermes kirjastus. 815–816.
  25. ↑ Uljas, J. , & Rumberg T (2002). Psühholoogia gümnaasiumile. Tallinn: Koolibri. 194.
  26. ↑ Goyal, M., Singh, S., Sibinga, E. M. jt. (2014). "Meditation programs for psychological stress and well-being: a systematic review and meta-analysis". JAMA Internal Medicine: 357–368.{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Vaimne_tervis
No tags for this post.