Kraftwerk (1976. aasta foto) avaldas suurt mõju sündipopi žanrile

Sündipop ehk süntpop (inglise keeles synth-pop, pikemalt synthesizer pop;[1] ka techno-pop[2][3]) on muusikažanr, mis tõusis esimest korda esile 1970. aastate lõpus ning mille põhiliseks instrumendiks on süntesaator.[4] Žanri tekkele eelnes süntesaatori kasutamine 1960. ja varastel 1970. aastatel progressiivses rokis, elektroonilises muusikas, kunstirokis ja diskomuusikas ning krautrocki ansamblite poolt, mille hulka kuulus näiteks Kraftwerk. Sündipop ilmnes eraldiseisva žanrina hilistel 1970. aastatel (post-pungi ajastul) Jaapanis ja Suurbritannias kui osa new wave’i liikumisest.

1960. aastate keskpaigas ilmusid turule süntesaatorid, mida oli mugav kasutada ka salvestusstuudiotes ning 1970. aastate keskel kerkisid esile elektroonilist kunsti harrastavad muusikud. Pärast Gary Numani edu Briti singlite edetabelis (UK Singles Chart) 1979. aastal [5] saavutasid varajastel 1980. aastatel populaarsuse ka paljud teised süntesaatorimuusikat viljelevad artistid. Ansambel Yellow Magic Orchestra kasutas jaapani levimuusikas esmakordselt rütmimasinat TR-808 ning see bänd avaldas ühtlasi suurt mõju varajastele briti sündipopi esindajatele.[6][7] Odavate polüfoonsete süntesaatorite levik,[8] muusikainstrumendi digitaalse liidese (MIDI - inglise keeles Musical Instrument Digital Interface) standardiseerimine[9] ja tantsurütmide kasutamine andsid sündipopile kommertslikuma ja ligipääsetavama kõla. Sündipopi omaksvõtt stiiliteadlike uusromantismi liikumise artistide poolt [10] koos muusikavideote kanali MTV (inglise keeles Music Television) esilekerkimisega kasvatas veelgi briti sündipopi muusikute edu USA-s Teise Briti invasiooni ajal.[8][11]

Yuzuru Agi mõtles Kraftwerki albumi „The Man-Machine” 1978. aasta arvustuses välja mõiste "techno-pop". Antud terminit kasutatakse sündipopi sünonüümina, ehkki sagedamini jaapani sündipopist rääkides.[12] Nimetus "techno-pop" kogus populaarsust ka Euroopas: Kraftwerk pani oma 1986. aasta albumile nimeks "Techno Pop", inglise ansambel The Buggles pani ühele oma laulule nimeks "Technopop" ja hispaania ansambel Mecano kirjeldas oma stiili kui techno-pop'i.[13]

"Sündipopi" nimetust kasutatakse sageli paralleelselt elektropopiga,[3] aga viimane võib viidata ka sündipopi variandile, mis rõhutab kõvemat, elektroonilisemat kõla.[14] 1980. aastate keskpaigast võtsid duod nagu Erasure ja Pet Shop Boys üle stiili, mis oli väga edukas USA tantsuedetabelites, aga kümnendi lõpuks pidid sündipoppi viljelevad ansamblid nagu A-ha ja Alphaville teed andma house- ja teknomuusikale. Sündipopile andsid hilistel 1990. aastatel uue hoo sisse indietronica ja electroclashi liikumised ning 2000. aastatel oli selle populaarsus suuremjaolt taastunud.[15]

Sündipoppi on kirjeldatud kui muusikažanri, millel väidetavalt puudub emotsioon. Kriitikute arvates loovad ja mängivad muusikat süntesaatorid mitte muusikud ise. Sellest hoolimata on süntesaator kasutusel ühe peamise elemendina pop- ja rokkmuusikas ning sündipop on kaudselt mõjutanud nii teisi muusikažanre kui ka individuaalseid salvestusi.

Omadused

Sündipop kasutab eelkõige süntesaatoreid, trummimasinaid ja sekventsereid ning tihtipeale asendab nendega kõik teised muusikariistad.

Paljudel sündipopi muusikutel olid vähesed muusikalised oskused, mistõttu nad sõltusid muusika loomisel või taasloomisel tehnoloogiast. Tulemus oli tihtipeale minimalistlik, kasutades rütmielemente, mis olid „tüüpiliselt kokku punutud lihtsatest korduvatest riffidest ning sageli ilma harmoonilise progressioonita”.[16] Varast sündipoppi on kirjeldatud ka kui „kõhedat, steriilset ja ähmaselt kurjakuulutavat”, mis kasutab variatsioonita monotoonset elektroonikat.[17][18] Laulud rääkisid tavaliselt eraldatusest, linlikust anoomiast ja emotsionaalselt külmadest ja õõnsatest tunnetest.[19]

Sündipopi teises faasis 1980. aastatel[19] toodi muusikasse tantsurütmid ja rohkem konventsionaalsemad rokiinstrumendid, mis muutsid selle kaasahaaravamaks ja soojemaks. Ühtlasi mahtus laul nüüd kolme minuti sisse ära nagu oli poplaulude puhul tavaks.[17][18] Aina rohkem kasutati süntesaatoreid, et imiteerida orkestrite ja sarvede traditsioonilist ja stereotüüpilist kõla. Laulusõnad olid üldiselt optimistlikumad ning käsitlesid popmuusikale omaseid teemasid nagu romantika, reaalsusest eemaldumine (eskapism) ja püüdlused.[19] Muusikakirjaniku Simon Reynoldsi sõnul oli 1980ndate sündipopi tunnusmärgiks „emotsionaalsed, kohati isegi ooperilikud lauljad” nagu Marc Almond, Alison Moyet ja Annie Lennox.[18] Süntesaatorid kaotasid vajaduse suure hulga muusikute järele, mistõttu olid lauljad sageli osa duetist, kus nende partner mängis kõiki instrumente.[19]

Kuigi sündipop kujunes osaliselt välja punkrokist, siis see hülgas pungi autentsuse ning sageli taotles tahtlikku kunstlikkust, toetudes kriitikute poolt naeruvääristatud žanritele nagu disko ja glämmrokk.[20] Sündipop võlgnes väga vähe varajase levimuusika alustaladele, milleks olid džäss, folkmuusika ja bluus.[20] Selle asemel, et vaadata Ameerika poole, keskendus see teadlikult Euroopa ja eriti just Ida-Euroopa mõjudele, mis peegeldus ka bändinimedes nagu Spandau Ballet ja laulunimedes nagu Ultravoxi „Vienna”.[21] Hilisem sündipop sai inspiratsiooni teistest žanritest, näiteks soulist.[21]

Kriitika ja poleemika

Sündipoppi on tugevalt kritiseeritud ja see on õhutanud muusikute seas isegi vaenulikkust. Seda on kirjeldatud „aneemilise” ja „hingetuna”.[22][23] Sündipopi varajasi muusikuid, eriti Gary Numani, halvustati hilistel 1970. ja varastel 1980. aastatel briti muusikaajakirjanduses nende saksa mõjutuste tõttu.[24]

Sündipoppi seostati ka alternatiivse seksuaalsusega. Seda arvamust tugevdas artistide enda väljanägemine, kes üritasid n-ö soorolle painutada, hõlmates muuhulgas Phil Oakey’i ebasümmeetrilist soengut ja silmalaineri kasutamist, Marc Almondi „perversset” nahktagi, seeliku kandmist (Martin Gore Depeche Mode’ist) ja Eurythmicsi esilaulja Annie Lennoxi varajast androgüünset imagot. Kuigi teatud osa publikust oli sündipopi suhtes väga vaenulikult meelestatud, siis see muusika sai populaarseks nende hulgas, kes ei tahtnud ennast siduda peavoolu rokikultuuriga, milles domineeris heteroseksuaalsus. Sündipop oli seetõttu väga menukas just geide, naiste ja introvertsema kuulajaskonna seas. [25][26]

Sündipop Eestis

Eestis on sündipoppi viljelenud näiteks ansamblid Mahavok ja Zebra Islands ning sooloartistina ka Mahavoki praegune esilaulja Anet Vaikmaa.

Vaata ka

New wave

Viited

  1. ↑ Trynka, Paul; Bacon, Tony, toim-d (1996). Rock Hardware. Balafon Books. ISBN 978-0-87930-428-7.
  2. ↑ "High-fidelity sound systems". Stereo Review. 48: 89. 1983.
  3. ↑ 3,0 3,1 Collins, Schedel ja Wilson 2013, lk 97, "synth pop (also called electro pop, techno pop, and the like)"; Hoffmann 2004, lk 2153, "Techno-pop, also termed synth-pop or electro-pop"
  4. ↑ "Synth-Pop Music Guide: A Brief History of Synth-Pop". Masterclass. 7. juuni 2021.
  5. ↑ J. Miller (2008), Stripped: Depeche Mode (3 ed.), London: Omnibus, lk 21, ISBN 978-1-84772-444-1
  6. ↑ Jason Anderson (28. november 2008). "Slaves to the rhythm: Kanye West is the latest to pay tribute to a classic drum machine". CBC News. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. august 2012. Vaadatud 29. mail 2011.
  7. ↑ Lewis, John (4. juuli 2008). "Back to the future: Yellow Magic Orchestra helped usher in electronica – and they may just have invented hip-hop, too". The Guardian. UK. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. november 2011. Vaadatud 25. mail 2011.
  8. ↑ 8,0 8,1 S. Reynolds (2005), Rip It Up and Start Again Postpunk 1978–1984, Faber & Faber, lk 328, ISBN 978-0-571-21570-6
  9. ↑ M. Russ (2004), Sound Synthesis and Sampling (3 ed.), Burlington MA, lk 66, ISBN 978-0-240-52105-3
  10. ↑ N. Rama Lohan (2. märts 2007). "Dawn of the plastic age". Malaysia Star. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2012.
  11. ↑ "Anglomania: The Second British Invasion". Rolling Stone. Vaadatud 3. mail 2019.
  12. ↑ Shikata, Hiroaki (17. oktoober 2005). "The Origin of Techno-pop". All About (in Japanese).
  13. ↑ "Mecano site". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2023. Vaadatud 20. veebruaril 2024.
  14. ↑ Jones, Hollin (2006). Music Projects with Propellerhead Reason: Grooves, Beats and Styles from Trip Hop to Techno. PC Publishing. ISBN 978-1-870775-14-4.
  15. ↑ D. Lynskey (22. märts 2002). "Out with the old, in with the older". The Guardian. London. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2012.
  16. ↑ M. Spicer (2010), "Reggatta de Blanc: analysing style in the music of the police", J. Covach; M. Spicer (toim-d), Sounding Out Pop: Analytical Essays in Popular Music, University of Michigan Press, lk 124–49, ISBN 978-0-472-03400-0
  17. ↑ 17,0 17,1 Synth pop, AllMusic, originaali arhiivikoopia seisuga 11. märts 2011.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 S. Reynolds (22. jaanuar 2010), "The 1980s revival that lasted an entire decade", The Guardian, London, originaali arhiivikoopia seisuga 6. september 2011
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 S. Reynolds (10. oktoober 2009), "One nation under a Moog", The Guardian, London, originaali arhiivikoopia seisuga 13. mai 2011
  20. ↑ 20,0 20,1 S. Borthwick & R. Moy (2004), "Synthpop: into the digital age", Popular Music Genres: an Introduction, Routledge, ISBN 978-0-7486-1745-6
  21. ↑ 21,0 21,1 S. Reynolds (2005), Rip It Up and Start Again Postpunk 1978–1984, Faber & Faber, lk 327, ISBN 978-0-571-21570-6
  22. ↑ A. De Curtis (1992), Present Tense: Rock and Roll and Culture, Duke University Press, lk 9, ISBN 978-0-8223-1265-9
  23. ↑ M. Ribowsky (2010), Signed, Sealed, and Delivered: The Soulful Journey of Stevie Wonder, Wiley, lk 245, ISBN 978-0-470-48150-9
  24. ↑ Synth Britannia, 2. august 2010
  25. ↑ S. Reynolds (2005), Rip It Up and Start Again Postpunk 1978–1984, Faber & Faber, lk 337, ISBN 978-0-571-21570-6
  26. ↑ T. Cateforis (2011), Are We Not New Wave?: Modern Pop at the Turn of the 1980s, University of Michigan Press, lk 59, ISBN 978-0-472-03470-3

Allikad

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Synthpop
No tags for this post.