Shetlandi saared (inglise keeles Shetland Islands) on umbes sajast saarest koosnev saarestik Šotimaast kirdes. Shetlandi saared kuuluvad Suurbritanniale ja on üks Šotimaa omavalitsusi,^[2] mille keskus on Lerwick.

Shetlandi saared piirnevad edelas Atlandi ookeaniga, kirdes Norra merega ja kagus Põhjamerega. Saared asuvad Suurbritannia äärmises põhjaosas, umbes 80 km kaugusel Orkney saartest, 170 km kaugusel Šotimaa põhiosast, 220 km kaugusel Norrast ning 280 km kaugusel Fääri saartest.

Shetlandi saarte pindala on 1468 km². Suurim kaugus põhjast lõunasse on umbes 150 km ning läänest itta umbes 60 km. Saartel elas 2019. aasta seisuga 22 920 inimest.

Saarestikus on sadakond saart, millest 15 on asustatud. Peamised saared on järgmised:

Suurima saare, Mainlandi pindala on 899 km², mis on pisut vähem kui näiteks Hiiumaa pindala (1018 km²). Pindala järgi teine saar on Yell (212 km²) ning kolmas Unst (120 km²). Ülejäänud saared on vähem kui 40 km² suurused. Rannajoon on väga liigestatud. Ükski koht saartel ei ole merest kaugemal kui 5 km.

Pinnamood on valdavalt künklik. Kõrgeim tipp Ronas Hill (450 m) asub Mainlandi põhjaosas.^[2] Saarte ranniku lähedal meres on ligikaudu 110 kaljurüngast. Saartele on iseloomulik ka tuul ja ümbritsevale merele looded. Seetõttu on piirkonnas nii laevahuku kohti kui ka majakaid.

Geoloogiline ehitus on keerukas, esineb murranguid ja kurde. Saared on osa Kaledoonia orogeneesist (mäetekkest). Pleistotseenis olid saared liustikega kaetud. Sellest ajast pärineb näiteks Lunnastingis paiknev 2000-tonnine rändkivi Steens of Stofast.

Rohkem kui 10 000 aastat tagasi oli Shetland Šotimaaga üks maismaa. Hilisem veetaseme tõus on põhjustanud eraldumise. Geoloogilised leiud viitavad sellele, et umbes 8000 aasta eest tabas Shetlandi ülisuur tsunami, mis oli arvatavasti 25 meetri kõrgune ja põhjustatud Storegga veealusest maalihkest.

Valitseb niiske ja jahe kliima. Ilmastikku mõjutab tugevasti Põhja-Atlandi hoovus. Kõige soojem kuu on juuli ning kõige külmem veebruar. Ööpäeva keskmine maksimumtemperatuur on juulis 14,2 °C ja veebruaris 5,3 °C. Soojarekord (23,4 °C) on mõõdetud juulis 1991 ja külmarekord (–8,9 °C) jaanuaris 1959.

Aasta keskmine sademete hulk on 1220 mm. Suurem osa sellest langeb talvel. Kuivem aeg kestab aprillist augustini. Püsivat lumikatet enamasti ei teki, hoolimata sellest, et talvel sajab rohkem. Suvel suureneb õhu niiskusesisaldus sedavõrd, et tekib udu.

Ilm on väga tuuline. Tuule keskmine kiirus on 6,7 m/s. Tuul on eriti vali talvel, harvad ei ole ka orkaanitugevusega tormid. Tugevat tuult esineb mõnevõrra vähem aprillist septembrini. Aasta jooksul võib olla ka tuulevaikseid päevi.

Shetland oli asustatud juba 5400 aastat tagasi. Tollased inimesed tegelesid karjakasvatuse ja põllumajandusega. Pronksiajal 4000 aastat tagasi kliima jahenes. Rauaajal püstitati kivist kindlusi, millest mõne varemed on säilinud tänapäevani. Arheoloogiliste mälestiste poolest on Shetlandi saared rikkad, sest saarestikus ei kasva puid peaaegu üldse ja sellepärast on väga palju maju ehitatud kivist, aga kivimajade varemed säilivad palju paremini kui puumajade omad.

9. sajandil pöörasid skandinaavlased, kes seni olid tegelenud rohkem saarestiku röövimisega, kodukoha ülerahvastatuse tõttu põhitähelepanu selle koloniseerimisele. Nad hõivasid Shetlandi ja Orkney saared, panid saartele nimed ning tõid sinna oma seadused ja keele, mis püsis 19. sajandi alguseni. Mis sai saarte põliselanikest, see on teadmata.

Kui Harald Kaunisjuus võttis Norra enda kontrolli alla, põgenesid paljud tema vaenlased Shetlandi ja Orkney saartele. Sealt jätkasid nad rüüsteretki Norrasse ja Šotimaale. Seepeale moodustas Harald suure laevastiku ning vallutas 875. aasta paiku Shetlandi ja Orkney. Need saared läänistas ta Rognvald Eysteinssonile hüvitiseks tema Šotimaal lahingus hukkunud poja eest. Rognvald ei hakanud lääni aga ise valitsema, vaid andis selle oma vennale Sigurd Eysteinssonile.

Ristiusk jõudis Shetlandile 10. sajandil.

1194. aastal, kui Norrat valitses Sverre ning Orkney ja Shetlandi krahv oli Harald Maddadsson, kogusid tema lähisugulane Olaf ja Hallkjell Jonsson kokku sõjaväe ja seilasid kuningat kukutama, soovides uueks kuningaks panna eelmise kuninga, Magnus V poega ja Olafi kasupoega, 13-aastast Sigurd Magnussoni. Bergeni lähedal toimus Florvågi lahing, kus ülestõusnud said rängalt lüüa ja enamik neist tapeti, sealhulgas Hallkjell ja Sigurd. Viimase surnukeha näidati Bergenis avalikult rahvale, et tõendada tema surma. Kuigi Harald Maddadsson sõjaretkes otseselt ei osalenud, oli selge, et seda ei saanud korraldada Haraldi teadmata, ning Sverre võttis Shetlandi kuninga karistuseks otsese kontrolli alla.

Kui Šotimaa kuningas Alexander III sai aastal 1262 täisealiseks, kuulutas ta Norrale sõja, et vallutada kõik Briti saarte lähedal asuvad väiksemad saared, sealhulgas Shetlandi ja Orkney saared. 1266. aastal sõlmiti Perthi rahu, millega Norra tunnustas Orkney ja Shetlandi kuulumist Šotimaale.

1348. aastal tabas Norrat must surm, mis riiki märgatavalt nõrgestas. Aastal 1379 võttis Henry Sinclair Orkney enese kontrolli alla, saades formaalselt Norra kuninga esindajaks. Aastal 1397 astus Norra Kalmari uniooni ja riigis suurenes märgatavalt Taani mõju.

Taani ja Norra kuningas Christian I oli suures rahahädas. Ta naitis oma 13-aastase tütre Taani Margarethe 17-aastase Šotimaa kuninga James III-ga. Christian ei suutnud tütrele väärilist kaasavara anda ja sõlmis 8. septembril 1468 lepingu, millega pantis Orkney 50 000 kuldna eest Šotimaale. 28. mail 1469 pantis ta ka Shetlandi 8000 kuldna eest Šotimaale. Ta lisas lepinguisse tingimuse, mis andis järgmistele Norra kuningatele õiguse saared tagasi saada 210 kg kulla või 2310 kg hõbeda eest. 17. ja 18. sajandil tehti mitu edutut katset saared tagasi saada.

Tänapäeval on 29 %-l Shetlandi elanikel viikingite DNA-d.^[3]

Shetlandi saartel toimub igal aastal jaanuarist märtsini püha Up Helly Aa, mil toimuvatel rongkäikudel riietutakse viikingiks ja püha lõppeb pikklaeva põletamisega.^[3]

• Shetlandi poni
• Shetlandi lambakoer

• Edgar V. Saks. Estlandi-nimeline saarestik Atlandis. Võitleja, 7/1967, lk 2.

• Shetlandi koduleht