Ruuben Lambur (13. november 1925 Peressaare – 16. mai 2024 Sõmeru) oli Eesti vabadusvõitleja ja viimane metsavend^[küsitav].

Ruuben Lamburi metsavennaelu sai alguse juba 1941. aastal. Toona 16-aastane noormehena, kes oli pärit seitsmelapselisest perest, pages koos Vabadussõjas osalenud isaga metsa. Hiljem tegutses metsas 1944. aasta sügisest kuni 1947. aasta teise pooleni^[1].

Ruuben Lambur jäi vahele valedokumentide ostmise katsel ja talle mõisteti 25 + 5 aastat, Gulagi vangilaagris viibis ta 18 aastat. Töötas seitsmendas surmalaagris söekaevurina, aga ei murdunud.

Lambur oli tuntud oma mälestuste ja tegevuse poolest, sealhulgas mälestuste raamatu "Alutaguse saaga" (2024) avaldamisega^[1].

Lamburile oli kingitud kaitseväe teeneterist ja reservohvitseride kogu annetas talle maaväeohvitseri mõõga. Lisaks oli tal Lääne-Virumaa vapimärk. 2005. aastal sai ta Riigivapi V klassi teenetemärgi,^[2] 2018. aastal anti talle Vabaduse Tammepärja aumärk.^[3] 2023. aastal tunnustati teda Põhjakotka märgiga.