Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad (International Physics Olympiad, IPhO) on iga-aastane rahvusvaheline füüsikavõistlus kooliõpilastele, mis toimub alates 1967. aastast.

Eesti on osalenud rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil alates 1992. aastast. 2012. aastal peeti olümpiaad Eestis.

Esimese rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi korraldas professor Czesław Ścisłowski 1967. aastal Poolas ja sellel osales 5 riiki (Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Tšehhoslovakkia ja Ungari). Iga võistkond koosnes kolmest õpilasest ja ühest juhendajast. Lahendamisele kuulus 4 teoreetilist probleemi ja üks eksperimentaalne ülesanne.

Teisel IPhO-l liitusid osalevate riikidega Nõukogude Liit, Saksa DV ja Jugoslaavia. Samuti alustati sellele eelnevalt füüsikaolümpiaadi statuudi koostamist, mis kinnitati Brnos mõned kuud pärast teise olümpiaadi toimumist. Samas leidis 1969. aastal aset ka kolmas füüsikaolümpiaad ning seekord oli igal riigil võimalik välja panna viiest õpilasest koosnev võistkond ja kaks juhendajat.

Neljandal olümpiaadil Moskvas tõsteti küll võistkonna lubatud suurus kuue õpilaseni, kuid juba alates järgmisest aastast fikseeriti see taas viie võistleja peale.

Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad ei toimunud 1973., 1978., 1980. ja 2020. aastal. 2021 ja 2022 peeti see veebis. Kui 2020 ja 2021 mõjutas korraldust koroonapandeemia, siis 2022. aasta olümpiaad pidi toimuma Valgevenes, aga see tühistati seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse.

Igal olümpiaadist osavõtval riigil on võimalik välja panna kuni 5-liikmeline võistkond, mille koosseisu kuuluvad võistlejad ei tohi olla alustanud ülikooliõpinguid ja nende vanus olümpiaadi toimumise aasta keskpaigaks ei tohi ületada 20 eluaastat. Võistkonnaga on kaasas kuni 2 juhendajat, kes moodustavad ühtlasi olümpiaadi rahvusvahelise žürii. Samuti võib iga osavõttev riik saata lisaks vaatlejaid.^[1]

Olümpiaad koosneb teoreetilisest ja eksperimentaalsest voorust, millest mõlemad kestavad 5 tundi ja mille vahel peab olema vähemalt üks päev puhkamiseks. Ülesannete koostamise eest vastutab olümpiaadi korraldav riik ja neid tõlgivad iga maa emakeelde juhendajad. Õpilased saavad lahendusi vormistada oma emakeeles. Õpilaste ja juhendajate omavaheline suhtlemine võistlusvoorude ettevalmistamise ja toimumise ajal on keelatud.^[1]

Töid hinnatakse kahes etapis, millest esimeses annavad punktid juhendajad ja teises kaitstakse neid erapooletu komisjoni ees. Riikide võistkondadega kaasasolevatest juhendajatest moodustuv žürii otsustab medalite ja diplomite saajad, pannes paika vastavad punktide piirid. Seejuures lähtutakse sellest, et tunnustatud osalejate arv võib olla kuni 67% võistlejate üldarvust ja medalisaajate hulk on määratletud IPhO statuudiga (toodud välja kõrvalolevas tabelis).^[1]

Nr	Aasta	Võõrustav riik	Linn	Olümpiaadi võitja	Võitja tulemus	Osavõtvaid riike (õpilasi)	Koduleht
1	1967	Poola	Varssavi	Sándor Szalay	39/40	5 (15)
2	1968	Ungari	Budapest	Tomasz Kręglewski	35/40	8 (24)
3	1969	Tšehhoslovakkia	Brno	Mojmír Šob	48/48	8 (40)
4	1970	Nõukogude Liit	Moskva	Mihhail Vološine	57/60	8 (48)
5	1971	Bulgaaria	Sofia	Karel Šafařík Ádám Tichy-Rács	48,6/60	7 (35)
6	1972	Rumeenia	Bukarest	Zoltán Szabó	57/60	9
	1973	Ei toimunud
7	1974	Poola	Varssavi	Jarosław Deminet Jerzy Tarasiuk	46/50	8
8	1975	Saksa DV	Güstrow	Sergei Koršounov	43/50	9
9	1976	Ungari	Budapest	Rafal Łubis	47,5/50	10
10	1977	Tšehhoslovakkia	Hradec Králové	Jiří Svoboda	49/50	12
	1978	Ei toimunud
11	1979	Nõukogude Liit	Moskva	Maksim Tsipine	43/50	11
	1980	Ei toimunud
12	1981	Bulgaaria	Varna	Aleksandr Goutine	47/50	14
13	1982	Lääne-Saksamaa	Malente	Manfred Lehn	43/50	17
14	1983	Rumeenia	Bukarest	Ivan Ivanov	43,75/50	16
15	1984	Rootsi	Sigtuna	Jan de Boer Sorin Spânoche	43/50	18
16	1985	Jugoslaavia	Portorož	Patrik Španĕl	42,5/50	20
17	1986	Suurbritannia	London (Harrow)	Oleg Volkov	37,9/50	21
18	1987	Saksa DV	Jena	Catalin Malureanu	49/50	25
19	1988	Austria	Bad Ischl	Conrad McDonnell	39,38/50	27
20	1989	Poola	Varssavi	Steven Gubser	46,33/50	29
21	1990	Holland	Groningen	Alexander H. Barnett	45,7/50	32
22	1991	Kuuba	Havanna	Timour Tšoutenko	48,2/50	31
23	1992	Soome	Helsingi	Chen Han	44/50	38
24	1993	USA	Williamsburg	Zhang Junan Harald Pfeiffer	40,65/50	42
25	1994	Hiina	Peking	Yang Liang	44,3/50	46
26	1995	Austraalia	Canberra	Yu Haitao	95/100	51
27	1996	Norra	Oslo	Liu Yurun	47,5/50	55
28	1997	Kanada	Sudbury	Sayed Mehdi Anvari	47,25/50	56 (265)
29	1998	Island	Reykjavík	Chen Yuao	47,5/50	56 (266)
30	1999	Itaalia	Padova	Konstantin Kravtsov	49,8/50	62 (291)	1999 IPhO
31	2000	Suurbritannia	Leicester	Lu Ying	43,4/50	63
32	2001	Türgi	Antalya	Daniyar Nourgaliev	47,55/50	65
33	2002	Indoneesia	Bali	Ngoc Duong Dang	45,40/50	66 (296)
34	2003	Taiwan	Taipei	Pavel Batrachenko	42,30/50	54
35	2004	Lõuna-Korea	Pohang	Alexander Mikhalyšev	47,70/50	71 (328)
36	2005	Hispaania	Salamanca	Gábor Halász Lin Ying-hsuan	49,50/50	72 (352)	ipho36
37	2006	Singapur	Singapur	Jonathan Pradana Mailoa	47,20/50	82 (388)
38	2007	Iraan	Isfahan	Choi Youngjoon	48,80/50	69 (327)
39	2008	Vietnam	Hanoi	Tan Longzhi	44,60/50	81 (376)
40	2009	Mehhiko	Mérida	Shi Handuo	48,20/50	68 (316)	ipho2009.smf.mx
41	2010	Horvaatia	Zagreb	Yu Yichao	48,65/50	79 (367)	ipho2010.hfd.hr
42	2011	Tai	Bangkok	Hsu Tzu-ming	48,50/50	84 (393)	ipho2011
43	2012	Eesti	Tartu ja Tallinn	Attila Szabó	45,80/50	80 (378)	ipho2012.ee
44	2013	Taani	Kopenhaagen	Attila Szabó	47/50	82 (374)	ipho2013.dk
45	2014	Kasahstan	Astana	Xiaoyu Xu	41,20/50	85 (374)	ipho2014.kz
46	2015	India	Mumbai	Taehyoung Kim	48,30/50	82 (382)	ipho2015.in
47	2016	Šveits ja  Liechtenstein	Zürich	Mao Chenkai	48,10/50	90 (450)	ipho2016.org
48	2017	Indoneesia	Yogyakarta	Haoyang Gao (teooria) Akihiro Watanabe (eksperiment)	avaldamata	84 (395)	ipho2017.id
49	2018	Portugal	Lissabon	Yang Tianhua	46,8/50	86 (396)	ipho2018.pt
50	2019	Iisrael	Tel Aviv	Xiangkai Sun	43,5/50	78 (360)	ipho2019.org.il
	2020	Ei toimunud koroonapandeemia tõttu
51	2021	Leedu	veebis	Kyungmin Kim	46,25/50	75 (360)	ipho2021.lt
52	2022	Šveits	veebis	Guowei Xu	43,20/50	75 (368)	ipho2022.com
53	2023	Jaapan	Tōkyō	Bowen Yu	45,20/50	80 (392)	ipho2023.jp
54	2024	Iraan	Isfahan	Zhang Xinrui	46,38/50	46	ipho2024.ir
55	2025	Prantsusmaa	Pariis				ipho2025.fr
56	2026	Colombia
57	2027	Ungari
58	2028	Lõuna-Korea
59	2029	Ecuador
71	2041	Bangladesh

Eesti on rahvusvahelisest füüsikaolümpiaadist osa võtnud alates 1992. aastast^[2]. 2019. aasta lõpu seisuga on Eesti õpilased saanud 8 kuldmedalit (Jegor Gužvin (1999), Ants Remm (2011), Jaan Toots (2012), Taavet Kalda (2015), Taavet Kalda ja Kaarel Hänni (2017), Richard Luhtaru (2018), Konstantin Dukatš (2019)), 20 hõbe- ja 37 pronksmedalit^[3].

1996. aastal lubas tolleaegne haridusminister Jaak Aaviksoo, et Eesti korraldab olümpiaadi 2012. aastal. Järjekorras 43. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad toimus 15.–24. juulil 2012 Tallinnas ja Tartus ning sellel osales 378 õpilast 80 riigist.^[2][4]

• Euroopa füüsikaolümpiaad

• Eestis toimunud rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi koduleht