See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Maikelluke

Harilik maikelluke ehk maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis L.) on mitmeaastane rohttaim liilialiste sugukonnast maikellukese perekonnast.

Maikellukese rahvapäraste nimetuste hulgas on piibeleht, lillikas, karikelled, villvallikas ja lambakeel.

Maikellukese levila on Aasia ja Põhja-Ameerika parasvööde ning peaaegu kogu Euroopa, sealhulgas Eesti.

Ta kasvab sega-, leht- ja okasmetsades, kadastikes, metsaservadel, jõekallastel, puisniitudel, pärisniitudel, laanemetsades, lodumetsades, vähem loometsades, palumetsades ja salumetsades.

Taime kõrgus on 12–40 cm. Risoom on roomav, nöörjas, harunev, asub tavaliselt 7–8 cm sügavusel. Juurestik on keskmiselt arenenud narmasjuurestik.

Lehti on ühel taimel 2–3, need on juurmised, laielliptilised ja teritunud tipuga. Lehetuped lillakad.

Lõhnavad, valged, kellukjad õied ripuvad hõredas ühekülgses kobaras. Õitseb mais-juunis. Vili on ümar oranžpunane mari, mis sisaldab 2–6 seemet. Marja läbimõõt on tavaliselt 0,7–1,1 cm. Seemned valmivad septembris või oktoobris. Seemned on sinist värvi ja kerajad.

Maikelluke paljuneb vegetatiivselt risoomi abil ja ka seemnetega.

Harilik maikelluke on levinud ilutaim. Hinnatud just oma varjutaluvuse poolest. Farmaatsiatööstuses on südameravimite tooraineks^[1].

Et maikellukese lõhn on väga atraktiivne, siis toodetakse selle lõhnaga seepe, lõhnaõlisid, šampoone ja kreeme.

Seemneid söövad paljud loomad. Lehti ja õisi söövad teod. Tolmeldavad putukad saavad õitest nektarit.

Kõik taimeosad on inimesele mürgised, eriti marjad ja seemned. Põhjustab oksendamist, kõhulahtisust, peapööritust, nõrkust ja südame rütmihäireid, sealhulgas pulsi aeglustumist.

1967. aastal valiti harilik maikelluke rahvahääletusel Soome rahvuslilleks.^[2]

• Harilik maikelluke andmebaasis eElurikkus