Püha Eliisabeti kindlus (ukraina Фортеця Святої Єлисавети) on endine kindlus Ukrainas Kropõvnõtskõi linnas.

Pärast Uus-Serbia moodustamist rajati kindlus serbia asunike kaitseks tatari rüüsteretkede eest. See ehitati vastavalt samale senati dekreedile, millega moodustati Uus-Serbia. Dekreedile kirjutas alla keisrinna Elisabet 4. jaanuaril 1752.

Kindluse ehitas Ukraina kasakate polk (1390 meest), kes lõpetas põhitöö nelja kuuga: juunist oktoobrini 1754. Tööde käigus suri 72 ukrainlast, haigestus 233 ja põgenes 855 inimest ^[1].

Kindlus osales sõjategevuses vaid korra. See juhtus Vene-Türgi sõja (1768–1774) ajal. Selle sõja esimene sõjakäik algas 1769. aastal Krimmi khaani Qırım Giray sissetungiga Ukrainasse. 4. jaanuaril ületas tema juhitud 70 000-meheline türgi-tatari armee piiri ja peatus 7. jaanuaril kindluse juures, kus varjas end kindral Issakov koos garnisoni ja kohalike elanikega. Krimlased rüüstasid ümberkaudseid külasid ja orjastasid kohalikke elanikke, kuid linna kaitsjad tõrjusid edukalt tatarlaste rünnakud ja ajasid sissetungijad minema. See oli krimmitatarlaste viimane rünnak Ukrainale.

Alates 1775. aastast kaotas kindlus lõplikult oma kaitselise tähtsuse, seal hoiti kuni 1917. aastani likvideeritud Zaporižžja Sitši arhiivi. 1784. aastal see likvideeriti ja kogu suurtükivägi toimetati Hersoni. Järk-järgult, mitme aasta jooksul, kindlus desarmeeriti. 1794. aastal hoiti seal veel 162 relva, mida teenindas 277 laskurit. Piirilinnadesse, peamiselt Hersoni, viidi suurtükke ja suurtükivarustust. 1795. aasta aprillis saadeti Novomõrhorodi viis kahurit. Endisest kindlusest on säilinud vaid kaks suurtükki, need on paigaldatud kivist postamentidele kunagise peavärava juures.

Kindluse staatus tühistati täielikult 15. märtsil 1805, selle kontuure kujutatakse linna vapil.^[2]

Endise kindluse territooriumil asuvad memoriaalkompleksid, mis on pühendatud Teise maailmasõja ja Vene-Ukraina sõja kangelastele.^[3] 2016. aastal püstitati ka holodomori ohvrite mälestusmärk.^[4]