See artikkel räägib tööriistast; söögiriista kohta vaata artiklit Lauanuga; filmi kohta vaata artiklit Nuga (film)

Nuga, murdes ka väits, on väga levinud tööriist. See on väike terariist, mida kasutatakse lõikamiseks, torkamiseks, koorimiseks, teritamiseks, puu vestmiseks ja voolimiseks jm otstarbel. Nuga koosneb kahest osast: noa pidemest ja vähemalt üheteralisest teramikust. Noa tera on kinnitatud noapeasse rootsu abil.^[1]

Nuge kasutatakse käsitöö kõrval ka paljude muude tegevuste juures, nagu habemeajamine, söömine jms.

Nuga on ka kasutatud relvana, nuga kuulub külmrelvade hulka.

Vanimad nugade leiud osutavad, et esimesed terariistad, millest mõnda võib nimetada käepidemeta noaks, saadi suurema kivitüki lõhkumisel, kui sellise tegevuse tulemuseks oli kättesobiv plaatjas kivitükk, mille vähemalt üks serv oli terav. Sobivaks toormeks on moonde- ja sette- ning vulkaanilised kivimid nagu kvarts, ränikivi, obsidiaan või basalt^[viide?].

Põhilised leiud Eestist pärinevad keskajast. Läbi ajaloo on nuga põhijoontes samaks jäänud – metallist tera, mille otsa käib puust või luust noapea. Noapea, mis tupest välja paistis, oli jõukamal rahval kaunistatud ornamentidega. Talurahval olid need aga tavaliselt lihtsad puitpead. Nuga oli nii meeste kui ka naiste, vaeste või rikaste seas isiklik ese, mida pikka aega igale poole vööl kaasas kanti: naistel kõrvuti nõelakoja ja aidavõtmetega, meestel tubakakoti ja piibuga.^[2]

Kuna nuga kanti nähtaval kohal, kujunes sellest positsiooni ja jõukuse näitamise vahend. Noa enda materjal, noapea materjal ja töötluse tase ja noatupp ning selle kaunistused andsid meistritele võimaluse oma oskusi ja kandjatel oma jõukust näidata. Nuga kaitsev ja kaasas kanda võimaldav noatupp, mis rippus vöö küljes, võis olla valmistatud vasest, pronksist, nahast, aga ka kasetohust, sest talurahvas on kasutanud kättesaadavaid ja odavamaid materjale. Nuge ja noatuppi on valmistanud külasepad ja taluperemehed ise, aga ka väljaõppinud meistrid.^[2]

Tallinnast on leitud ka Euroopast pärit meistrimärkidega noatuppi ja nuge, mõned neist üsna luksuslikud. Sepa valmistatud nuge oli vaja teritada ja seda tehti käiakivil, Eestis on ajaloost tuntud Gotlandilt käiakivide toomine. Teritamisega muutus nuga iga kord veidi väiksemaks, sest tera servast hõõruti osa metalli maha, seega võivad tõeliselt vanad noad olla juba üsna lühikese teraga.^[2]

Talutööde juures oli hädavajalik pussnuga, mille abil enamik lõikamist vajavaid töid tehti. 19. sajandi lõpust hakkasid tööstuslikult levima liigendnoad ehk käänispeaga noad, millel sai noatera murda noapea sisse peitu. Liigendnoa tüüp sai populaarseks ja arenes jõudsalt edasi, lisandusid mitmed terad ja korgitserid, tänapäeval on saadaval väga erinevate teradega liigendnuge. Eesti Vabariigi aegadel said perepojad poisipõlves esimese liigendnoa, mille abil karjateel mänguloomi ja vilepille voolida sai. See oli uhke ja ihaldatud kingitus.^[2]

Habemenoad olid meestele hädavajalikud alates ajast, kui suurte habemete mood 19. sajandi lõpul hakkas taanduma. Habemenoad levisid pigem vabrikukaubana. Veel 1935. aastal kingiti neid noormeestele leerist läbisaamise puhul. Mahtra talurahvamuuseumis on hoiul Purku Potissepa talu peremehe Ernst Reinvaldi habemenuga ja taskunuga.^[2]

Paljude meeste käsitööde puhul on hädavajalikud spetsiaalsed tööriistad, mida meistrimehed ise valmistasid. Selliseks näiteks on puittünnide tegemiseks mõeldud uurdenuga, mis oli vajalik tünni küljelaudadele põhja jaoks soone tegemisel. Sellist nuga vajati kõikide laudadest puitnõude tegemisel.^[2]

Piibulembesed talumehed pidid oma põllul kasvatama tubakat, seda ise kuivatama ja kuivatatud lehti ka peeneks lõikama, et piibu sisse panna. Selleks tööks sobis hästi kumera teraga nuga. Ka neid tubakanuge on mõned meie ajani säilinud.^[2]

Naistenuga – noa ja muude vöömanuste kandmine naisteriietuse juures ei ole Põhjamaades midagi haruldast, Eestis on veel mõne sajandi eest mitmel pool nuga naiseriietuse juurde kuulunud. Selle alamliik on hiiu naistenuga,^[3][4] mille tinatuppedest lauldakse lauludes, kuid pole teada, mis ajast ja kust pärineb selline inglisetinast tupetüüp, mis hiiu riiete juurde kuulub. Vanimad teadaolevad dateeritud eksemplarid on 19. sajandi algaastatest. See ei välista nende varasemat olemasolu. Hiiumaal seostatakse tinatuppede laiemat kasutuselevõttu hukkunud laevadelt saadava tinaga, mida eluga riskides laevavrakkidest hankimas käidi. Noatuped valati puuvormides ehk tupevalemites. Mõned neist on Eesti Rahva Muuseumis säilinud. Sellise tupe tegemine on keeruline töö, ühe vormiga saada u 15 noatuppe. Seejärel tuleb valmistada uus vorm. Noatuppedel on oma traditsioonilised ornamendid, mille põliselementideks on poolkaared, ristid ja ringid. 2010. aastal valmistas selliseid noatuppesid ja nuge Hiiumaal üks tegija, kes oli selle oskuse omandanud nii esemeid kui arhiivimaterjale ja mälestusi uurides. Noatupe valamist on lähikümnenditel toimunud välishiidlaste juures Kanadas, kuid mitte Hiiumaal. Tinatupes kanti üleni metallist valmistatud või luust peaga naistenuga.^[5]

Eesti rahvalauludes kohtab harvemini noa nimetust "kurask", lõunaeesti murretest pärineb "väits", millega on seotud ka lõikumist ja tahumist tähistav verb "vestma", Põhja-Eestist on tulnud aga nüüdseks üldlevinud sõna "nuga". Peamiselt tupenuga tähistav "puss" (pussnuga, pussak, pusu) pärineb arvatavasti samuti Eesti enda aladelt. Lõuna-Eestis ja Lääne-Saaremaal võib kohata läti laensõna "tuuts" või "tunts" – reeglina tähistab see suurt seatapunuga.^[1]

• Ballistiline nuga
• Habemenuga
• Juustunuga
• Kiin
• Lauanuga
• Liigendnuga
• Lusikanuga
• Raakel
• Saami nuga
• Soome puss
• Taskunuga
• Vedrunuga
• Viskenuga
• Voolmed
• Kiin

• Tõnu Kann, Kahest rauatükist sündis alasil viikingite majapidamisnuga, parnu.postimees.ee, 26. detsember 2010