Mudavulkaan ehk sals on peeneteralisest setendist koosnev lame- või tüvikoonuseline kuhik, mille tipus avanevast lõõrist purskub suurenenud rõhust tulenevalt pidevalt või aeg-ajalt muda, gaasi ja naftasegust vett.

Mudavulkaanid tekivad tüüpiliselt siis, kui kuum vee-fluidisegu seguneb muda- ja pinnasetetega. Mudavulkaanid on tihti seotud subduktsioonivöönditega. Maal on kindlaks tehtud subduktsioonivöönditega seotud mudavulkaane ligikaudu 700. Siiski arvatakse Maal subduktsioonivööndite ja ookeanipõhjalise mandrite lahknemisega seonduvate mudavulkaanide arvuks umbes 10 000.^[1]

Mudavulkaanid ei ole klassikalises mõistes vulkaanid – nendest ei emiteeru ei laavat ega tuhka.^[2] Mudavulkanismiga seotud temperatuurid on üsnagi madalad – esinevad temperatuurid varieeruvad tavaliselt vahemikus 2–100 °C, merepõhjaliste mudavulkaanide puhul võivad temperatuurid langeda ka jäätumispunkti lähedale. Mudavulkaanid varieeruvad kõrguselt 1–2 meetrist 700 meetrini ja läbimõõdult 1–2 meetrist kuni 10 kilomeetrini.^[3] Mudavulkaanid purskavad või väljutavad üldjuhul gaase (peamiselt metaani) ja poolvedelat mudast massi, mis sisaldab lahustunud mineraale, happeid ja süsivesikuid ning valdavalt peeneteralist tahket materjali.

Mudavulkaanide poolvedel mudane väljutis on tavaliselt tekkinud sügava maasisese vee soojenemisel, milles on aegamööda lahutunud maakoore sügavuses leiduvad mineraale, happeid, süsivesikuid, gaase ja tahket materjali. See materjal koosneb tavaliselt suuresti vesinikkarbonaatide rikkast vee-gaasi-fluidisegust ja marginaalsest kogusest metaanist – üldjuhul moodustab umbes 86% mudavulkaanide gaasilisest väljutisest metaan, emiteeritava gaasi osakaalult järgnevad süsinikdioksiid ja lämmastik.

Mudavulkaanid tekivad kui poolvedel vesinikkarbonaatidest rikastunud mudane väljutis surub ennast maasisemuses valitseva suurema lokaalse rõhu erinevusest tulenevalt mööda geoloogilist murranguvööndit või läbi lõhede ülespoole tekitades mudavulkaanilise purske või mudavoolu.

2002. aastal arvutasid Etiope ja Klusman välja, et Maa merelised ja mandrilised mudavulkaanid emiteerivad aastas 1–2 kuni 10–20 Tg metaani. 2003. aastal pakkus Achim J. Kopf aastaseks CH₄ emissiooniks kuni 188 Tg.^[4]

2003. aastal pakkus Alexei Milkov, et mudavulkanismiga seotud aastane gaasiemissioon atmosfääri ja ookeanidesse on umbkaudu 30,5 Tg (peamiselt metaan ja süsinikdioksiid).^[5]

• Koonuse tüüpi mudavulkaan – koonus kõrgem kui 10 meetrit, väljutab muda ja kivifragmente.
• Gryphon'i tüüpi mudavulkaan – järsunõlvaline koonus, madalam kui 3 meetrit, väljutab muda.
• Allika tüüpi mudavulkaanid – eksisteerivad veelises keskkonnas, väljundavad väikestest avamustest (alla 0,5 meetri) peamiselt vett.
• Salsi tüüpi mudavulkaan – eksisteerivad madalaveelises keskkonnas ja emiteerivad gaase.
• Mudakuppel – madal kuplilaadse kujuga mudavulkaan.
• Scoria koonuse tüüpi mudavulkaan – koonus on formeerunud kõrgetel temperatuuridel tahkunud mudast.^[6]

  

Mudavulkaanid paiknevad fossiilse maavara maardlate lähedal või aktiivse vulkanismi piirkondades. Neid leidub Islandil, Itaalias, Rumeenias, Kaspia mere idarannikul (Apšeroni poolsaar), Kertši ja Tamani poolsaarel, Ida-Gruusias ja Kesk-Aasias, Uus-Meremaal, Jaava saarel, Ameerikas. Kõige rohkem mudavulkaane (maailma 700 mudavulkaanist 400) paikneb Aserbaidžaanis. Võimalikke maaväliseid mudavulkaane on avastatud ka Marsilt.^[7]

Euroopas leidub kümneid mudavulkaanide leiukohti. Tuntumad asuvad näiteks Tamani poolsaarel Venemaal, Kertši poolsaarel Krimmis, Bulgaaria loodeosas, Alpides ja Sitsiilias (Itaalia põhjaosas ja Hispaanias Rupiti lähedal). 24. augustil 2013 moodustus üks eriskummaline mudavulkaan Rooma lähistel Coccia Di Morto ringteel Fiumicinios.^[8][9]

Aasias leidub suurimas kontsentratsioonis mudavulkaane Aserbaidžaani territooriumil Kaspia meres ja selle kallastel (üle 400), mis on üle poole Maal kirjeldatud maismaalistest mudavulkaanidest.^[10] Hulgaliselt mudavulkaane võib leida ka Mustast merest ja selle kallastelt. Gruusias asub mudavulkaanide väli Ahthalas. Pakistanis ja Iraanis levivad mudavulkaanid Makrani mägedes, mis asuvad mõlema riigi lõunaterritooriumil. Samas leidub arvukalt mudavulkaane Indias, Indoneesias, Hiinas ja Filipiinidel.

Tõenäoliselt tuntuim Aasia mudavulkaan on Indoneesias Lusi (Sidoarjo) mudavulkaan, mis tekkis 2006. aastal inimtegevuse ja/või maavärina koosmõju/mõjul ja on samas ka teadaolevalt maailma suurim maismaaline mudavulkaan.^[11]

Põhja-Ameerika tuntuim mudavulkaan on USA-s Yellowstone'i rahvuspargis asuv Yellowstone’i mudavulkaan. Veel leidub arvuliselt mudavulkaane USA idarannikul, Alaskal, Kanada põhjarannikul ja Kariibidel.

Lõuna-Ameerika tuntumad mudavulkaanid paiknevad Venezuela ja Colombia territooriumil.

Venezuela riigi idaosas eksisteerib mitmeid naftamaardlatega seotud mudavulkaane ja mudakupleid. Näiteks on üks selline Maturini mudavulkaan, mis emiteerib suurel hulgal vett, biogeenset gaasi, süsivesinikühendeid ja marginaalses koguses soola.

Colombia mudavulkaan El Totumo paikneb Colombia Boliviari ja Atlantico vahel. El Totumo vulkaan on umbes 15 meetrit kõrge. Selle kraatrisse mahub seisma umbes 10–15 inimest. See vulkaan on tähtis kohalik turismiatraktsioon, lisaks kasutatakse vulkaani muda tervendatavatel eesmärkidel.

Teadaolevalt Eesti territooriumil mudavulkaane ei esine.

Viimaste kümnenditega on marginaalselt kasvanud mereliste mudavulkaanide uuritavus, seda tänu mudavulkanismi seotusele fossiilsete maavaradega ja sellest tulenevale majanduslikule huvile, mainimata ei saa ka jätta arengut geofüüsikaliste uurimismeetodite vallas. Mudavulkaanide poolt väljutatav metaan on tihti seotud gaashüdraatidega. Gaashüdraadid omakorda näitavad sügavuses leiduva fossiilkütuse (nafta ja maagaasi) potentsiaalset olemasolu merepõhjalistes maakoore kihtides. Samas võivad merelised mudavulkaanid tõsiselt häirida ookeanipõhja puurimist ning maavara kaevandavate puurtornide ja merepõhjaliste torujuhtmete paigutust. Lisaks emiteerivad merelised mudavulkaanid suures koguses metaani litosfäärist atmosfääri, võimendades sellega keskkonnaprobleeme: kasvuhooneefekti ja globaalset soojenemist. Mereliste mudavulkaanidega seotud piirkondade sedimentatsioonilist ehitust on võimalik tuletada mudavulkaanide väljutatava materjali uurimisega.^[12]