Leo Orgusaar (12. aprill 1894 Valga – 20. jaanuar 1942 Sevurallagi vangilaager, Sverdlovski oblast, Venemaa) oli Eesti sõjaväelane (nooremleitnant) ja lendur.

Orgusaar lõpetas 1912. aastal Valga linna reaalkooli ja õppis seejärel Peterburi Polütehnikumi mehhaanika jaoskonnas. 13. mail 1916 asus vabatahtlikult Vene Keisririigi sõjaväkke ning valis teenistuskohaks õhusõidu jaoskonna. Sealt määrati ta 2. Baltimere laevastiku ekipaaži. Läbis seal kahekuulise algväljaõppe, misjärel suunati ta Peterburi Polütehnikumi juures toimunud ohvitseride lennuteoreetilisele kursusele. Lõpetas kursuse 1916. aasta oktoobris ning ülendati allohvitseriks. Oktoobrist 1916 kuni veebruarini 1917 teenis ta Tallinnas Pirital asunud 3. lennujaamas. Veebruaris 1917 nimetati Orgusaar mereväe junkruks ning saadeti Bakuu merelennukooli. 20. mail 1917 ülendati lipnikuks. Ta lõpetas märtsis 1918 Bakuu merelennukooli ning kuna aprillis kehtestati Bakuus enamlaste võim, siis lahkus teenistusest ja tuli tagasi Eestisse.

Ta teenis 27. novembrist 1918 Eesti kaitseväes: osales Kaitseliidu organiseerimises Valgas, määrati Valga Kaitseliidu ülema abiks. 16. detsembrist 1918 teenis Inseneripataljonis ning nimetati lennuväeroodu nooremaks ohvitseriks. 23. detsembril 1918 komandeeriti koos lennuroodu ülema alamkapten Jüri Otsaga ametiasjus Soome, kust naasis 18. jaanuaril 1919.

13. veebruaril 1919 saadeti lipnik Orgusaar kui lennuväe esindaja (koos William Tominga kui mereväe ja leitnant Alfred Sinisoffi kui maaväe esindajaga) Inglismaale ülesandega hankida sealt lennuväesalgale instruktoreid, lennukeid ja muud vajalikku varustust. Ta naasis alles 7. juunil 1920, selle perioodi sisse jäi ka viis kuud Bordeaux's Eesti pataljoni ülema kohusetäitjaks olemist.

Orgusaar nimetati õppejaoskonna ülema kohusetäitjaks ja õppejaoskonna likvideerimisel 1. augustist 1920 (seoses lennuroodu formeerimisega) lennuroodu vanemohvitseriks-instruktoriks. 1. novembrist 1920 vabastati instruktori kohustest ning määrati merelennusalga lenduriks. 15. augustil 1921 läks reservi.

Tegutses seejärel ärimehena. Õppis aastail 1923–1924 Tartu Ülikoolis kaubandust. 1930. aastast oli uuesti arvel lennuväe reservis, 1931. aastal viibis Lennubaasis kordusõppustel. 1938. aastal oli Eesti Vabariigi esindajana komandeeritud Inglismaale, Hispaania kodusõjas rahvusvahelise mittevahelesegamise komitee käsutusse, kus pidi kontrollima sadamais Hispaaniasse suunduvatele laevadele kehtestatud relvaveo keelu täitmist.

Orgusaar arreteeriti NKVD poolt juuniküüditamise käigus 14. juunil 1941 Tallinnas. Ta suri Sevurallagi Turinski vangilaagris.

Ta on Maarjamäe Eesti kommunismiohvrite memoriaalil (kes hukkunud - mõrvatud või surnud - Kommunistliku režiimi sooritatud inimsusvastases kuriteos) ehk ta nimi on Teekonna mälestusseinal aga seal ekslikult Orgussaar.^[1]

• Eesti Vabadussõja mälestusmedal (5. august 1922)

• Leo Orgusaar. "Tee Tagasi. Bordeaux' Eesti Pataljon." 1. osa Rahvaleht, 3. august 1938, 2. osa, 3. osa, 4. osa, 5. osa jne kuni 31. osa Rahvaleht 9. september 1938]

• Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani. Tallinn, 2011.

• Ohvitseride andmebaas