Knud IV (ka Püha Kanut või Kanut Püha; u 1043 – 10. juuli 1086 Odense) oli Taani kuningas aastatel 1080–1086. Ta püüdis tugevdada Taani monarhiat, toetas roomakatoliku kirikut ja pretendeeris Inglismaa troonile. Ta oli esimene Taani kuningas, kes hukkus mässuliste käe läbi ja kelle katoliku kirik kanoniseeris, tunnistades ta 1101. aastal Taani kaitsepühakuks.

Knud oli kuningas Svend II Estridseni väljaspool abielu sündinud poeg, kes tuli troonile 1080. aastal oma poolvenna Harald III järel ja sai Taani kuningaks Knud IV-ks. Kuus aastat varem oli ta saanud Inglismaa trooni pärast võideldes lüüa William Vallutajalt. Ta abiellus Flandria krahvi Robert I tütre Adelaga, neil sündisid poeg Karl ja kaksiktütred Cæcilia (abiellus jarl Erikuga) ja Ingerid (abiellus Paksu Folkega).

Knud pühendus kirikuvõimu tugevdamisele ja kirikute ehitamisele kogu maal. 1085. aastal valmistus ta uueks sõjakäiguks Inglismaale, püüdes saada krooni, mida pidas endale kuuluvaks, kuid tema venna Oluf I juhitud mäss kodumaal nurjas sõjakäigu. Kuningas põgenes uute maksude ja seaduste pärast rahulolematute alamate eest Odensesse, kuid tabati benediktiinide Püha Albani abikloostris, kus ta jõudis enne surma veel pattu kahetseda ja armulaua sakramendi vastu võtta. Siis tapeti ta altari ees põlvitavana koos oma venna Benedikti ja veel 17 kaaslasega. Kroonik Ælnoth Canterburyst märgib, et Knud suri odatorgetest külgedele, mida aga ei kinnita röntgenuuringud 2008. aastast. 1300. aastal viidi Knudi ja tema venna säilmed Knudi auks ehitatud Püha Kanuti katedraali, kus need on eksponeeritud tänapäevani.

Tema hauaga seoses tekkisid mitmed legendid ning Knudi hakati pidama märtriks. Jumal olevat karistanud mässavaid taanlasi kuninga tapmise eest kaheksa-aastase näljahädaga. 1101. aastal kuulutas paavst Paschalis II Knudi Erik III palvel pühakuks ja Taani esimeseks märtriks.^[1] Legendi järgi määranud kuningas Kanut, et jõule tuleb tähistada 20 päeva. Knud Püha päeva tähistatakse kirikukalendris 19. jaanuaril, kuid rahvalikult 13. jaanuaril, mis on 20. päev pärast jõule.^[2]

Tänu Knud IV-le, keda austati kõigis Põhjamaades, muutus populaarseks nimi Kanut, mis tähendas Muinas-Skandinaavias nii "toredat, uhket" kui ka "sõlme" (knútr). Nimi on ka Eestis olnud tarvitusel lühendatud kujul Nuut, mis tänapäeval esineb vaid perekonnanimena.^[3]

Püha Kanutit on mõnes allikas segi aetud Taani printsi Knud Lavardiga (12. märts 1096 – 7. jaanuar 1131), kes kanoniseeriti aastal 1170.

• Katoliku pühakute loend
• Taani kuningate loend