See artikkel on ajaloolase kohta; samanimelise tõlkija kohta vaata artiklit Juhan Kahk (tõlkija).

Juhan Kahk (1. august 1928 Nõmme – 28. juuni 1998 Tallinn) oli eesti ajaloolane, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1969).

Elulugu

Kahk sündis 1928. aastal Nõmmel pangaametniku perekonnas. J. Kahk käis Tallinna 10. Keskkoolis, mille lõpetas 1946. aastal. Tema isa oli 1941. aastal siirdunud Teise maailmasõja ajal Nõukogude tagalasse, ema ja Juhan aga jäänud Eestisse. Juhan Kahk-senior, oli astunud pärast 1940. aasta juunipööret tööle ENSV SARKi Raudteemiilitsa Tallinna osakonda), ema kaotas Saksa okupatsiooni ajal ka töö. Isa, kes oli hiljem Harjumaa TRSN Täitevkomitee rahandusosakonna ülem, suri aga 1944. aastal Eestis.

1946. aastal astus J. Kahk Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1951. aastal. Ta paistis silma ambitsioonikuse, sihikindluse ja edasipüüdlikkusega, mis saatis teda kogu elu ning seetõttu kasutas ta ära ka kõik karjäärivõimalused, mis eesti ajaloolasele Nõukogude Liidus võisid avaneda. Aastatel 1951–1954 õppis ta aspirantuuris Leningradi ülikoolis, lõpetades selle ajalookandidaadina. Tema peamiseks uurimisalaks kujunesid toona talurahvarahutused, mida ta uuris väikeste vaheaegadega kuni oma elu lõpuni. 1954. aastast töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, mille direktor ta ka oli aastatel 1968–1974. Ta paistis silma aga hea organiseerijana, korraldades koos Hans Kruusi ja Artur Vassaraga 1959. aastal esimese Ida-Euroopa agraarajaloo sümpoosioni, kus Eesti agraarajaloolased domineerisid kuni 1970. aastateni. 1963. aastal sai Kahkist ajaloodoktor, doktoriväitekirja 19. sajandi talurahvarahutustest kaitses ta Leningradi ülikooli juures, saades noorimaks ajaloodoktoriks Eesti NSV-s.

Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks valiti ta 1969. aastal ning Teaduste Akadeemia akadeemikuks sai ta 1978. aastal. Rohkem kui 20 aastat (1973–1994) oli Juhan Kahk tegev Eesti Teaduste Akadeemia Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste Osakonna juhina. Aastatel 1973–1989 oli ta Teaduste Akadeemia presiidiumi liige ja sama osakonna (varasema nimetusega Ühiskonnateaduste Osakond) akadeemik-sekretär, aastatel 1990–1994 sama osakonna akadeemik-sekretäri asetäitja.[1]

Hea läbisaamine Nõukogude võimuga (Kahk oli ka NLKP liige) võimaldas tal teha mitmeid välisreise ka Lääne-Euroopasse ning kohtuda tolle aja silmapaistvate ajaloolaste, nagu Eric Hobsbawmi, Jacques Le Goffi, Emmanuel Le Roy Ladurie ja teistega. J. Kahk sai tugevaid mõjutusi Annaalide koolkonnalt ning kasutas nende uuenduslikke meetodeid oma töödes. Seetõttu on ta siiani ka ainus eesti ajaloolane, kelle töö on Annaalide ajakirjas avaldatud. Samaaegselt tegeles J. Kahk ka väliseesti ajaloolastega suhete loomisega, ehkki siingi pidi ta lõivu maksma riigivõimudele, saades KGB kontrollitava VEKSA juhiks. Soome ajaloolastest suhtles ta lähemalt Vilho Niitemaaga, tuntud Eesti ajaloo uurijaga.

Teadustöö

Juhan Kahki peamiseks uurimisvaldkonnaks oli eesti talurahva ajalugu, kus ta töötas läbi ja mõtestas kogu Eesti ala talu- ja mõisamajanduse arenguloo ning 18.–19. sajandi talurahvaliikumisega seotud ajaloomaterjalid. Tema uurimistöö põhjal ilmus 12 raamatut ja üle 200 teadusartikli.[1].

Kahki võib pidada ka Eesti esimeseks arvutiajaloolaseks, kes hakkas matemaatilis-statistilisi meetodeid kasutama juba 1970. aastatel. Tema kõrvale tõusid veel ka Herbert Ligi ja Heldur Palli, kellest said tuntud ajaloolised demograafid. Lisaks sellele oli Kahk ka Eesti ajaloolise sotsioloogia eestvedajaid, selle uurimissuuna käimalükkamine oli eriti raske, sest Nõukogude Liidus peeti sotsioloogiat peaaegu et ebateaduseks. Kuid Kahki head sidemed olid sealgi abiks.

1980. aastatel asus Kahk lisaks muule tegelema ka usundipsühholoogiaga, uurides eriti nõiaprotsesse. 1988. aastal ilmus tema viimane nõukogulikust vaimsusest kantud teos 19. sajandi esimese poole talurahvareformidest, milles sisalduvaid seisukohti ta hiljem tunduvalt revideeris. 1990. aastaks oli ta oma suhtumist juba kardinaalselt muutnud, tunnustades rahvuslikku ajalookäsitlust "Kodu Lugu".[2] Samaaegselt asus ta tegelema ka selle ajani keelatud uurimisalade, nagu küüditamise ja sundkollektiviseerimise läbiviimise uurimisega.

1992. aastal ilmus Kahki ja teiste tema põlvkonna agraarajaloolaste ühistööna "Eesti talurahva ajaloo" I köide, mis siiani on jäänud ka ainsaks. Seal sisaldub küll palju nõukogudeaegset fraseoloogiat, kuid teos on tänu faktitihedusele siiski teaduslikult kasutatav. Järgnevalt tegeles Kahk veel mõningate lühiuurimustega, kuid halvenev tervis ei lubanud tal pidevat tõsist tööd enam teha. Siiski suutis ta lõpetada ühe viimase aja silmapaistvama agraarajaloolise teose, "Bauer und Baron im Baltikum", kus ta oma aastakümnetega kogutud kogemused uudseid hinnanguid andes kokku võttis. See töö ilmus aga juba postuumselt 1999. aastal ja saksa keeles.

Tunnustus

  • 1965 Eesti NSV riiklik teaduspreemia
  • 1977 Eesti NSV riiklik teaduspreemia

Teoseid ja publikatsioone

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Juhan Kahk Eesti TA kodulehel
  2. ↑ Juhan Kahk. Tuult purjedesse. Haridus 1990/5. Lk 53.

Kirjandus

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Kahk
No tags for this post.