Infopoliitika on tuletatud mõistetest informatsioon ja poliitika. Infopoliitika mõiste on ajas muutunud, selle sisuline vaste on eelkõige olnud sellega seotud, kuidas on sisustatud ja mõtestatud mõistet informatsioon.^[1]

Infopoliitikat hakati uurima 20. sajandil, kui ühiskond liikus industriaalühiskonnast üle infoühiskonda. Infopoliitika viitab strateegiatele, seadustele ja regulatsioonidele, mis määravad, kuidas teavet luuakse, hallatakse, jagatakse ja kaitstakse. Selle alla kuulub mitu suuremat teemat, näiteks andmekaitse, privaatsus, info ligipääsetavus ning intellektuaalomandi kaitse. Infopoliitika on tänapäeva digiajastul üha olulisem, sest see mõjutab nii üksiksikuid, organisatsioone kui ka tervet ühiskonda.^[2]

Rahvusvaheliselt käsitletakse infopoliitikat sageli osana infoühiskonna arengust, pöörates erilist tähelepanu järgmistele teemadele:

• Andmekaitse ja privaatsus: Isikuandmete turvalisuse ja kasutamise läbipaistvuse tagamine.^[3]

• Info kättesaadavus: võrdsed võimalused informatsiooni ja teabe hankimiseks.^[4] Inimõiguste ülddeklaratsioonis on sätestatud, et õigus teabele on oluline demokraatliku ühiskonna osa.^[5]

• Intellektuaalomand: õigused ja piirangud seoses teabe loojate ja tarbijatega.^[3]

• Digitaalne lõhe: ligipääs infotehnoloogiale ja selle ebavõrdsuse vähendamine.^[6]

Infopoliitika on riigi halduspoliitika osa, mis kajastab riigi toimimise põhimõtteid infoühiskonna loomisel. See võtab arvesse valitsuse poolt seatud eesmärke teiste eluvaldkondade reguleerimisel ning toob välja võimalusi lahenduste pakkumisel. Valitsuse infopoliitilise tegevuse keskne eesmärk on avaliku halduse informatiseerimine ehk arvuti kasutamine infotöötluses.^[7] Riikliku infopoliitika kujundamisel töötatakse käesolevatest infopoliitika põhialustest lähtudes välja infoühiskonna rajamise kava, mille alusel valitsusasutused esitavad Vabariigi Valitsusele igal aastal konkreetsed ettepanekud infopoliitika teostamiseks järgneval aastal.^[8]

Valitsuse infopoliitika peamine eesmärk on infoühiskonna ja selle kodanikele suunatud teenindava ja osavõtliku riigi kujundamine. Eesti riigi infopoliitika konkreetsed eesmärgid on:

1. Edendada ja kinnistada demokraatiat Eesti Vabariigis.^[7]
2. Parandada informatsiooni infrastruktuuri.^[7]
3. Aidata kaasa konkurentsivõimelise majanduse loomisele.^[7]
4. Soodustada eesti keele ja kultuuri arengut.^[7]
5. Aidata kaasa infotehnoloogia arengust tulenevale riigikaitse tõhustamisele.^[7]

Riikliku infopoliitika rakendamisel on kõige tähtsam vorm teavitamine, seda eesmärgiga teadvustada infoühiskonda üleminekuga kaasnevaid võimalusi ja vajadusi kõikidele ühiskonna liikmetele. Riik peab teavitama kodanikke nii üldisest arengust kui ka riigi poolt infopoliitika arengu suunamiseks ettevõetud samme. Selle teavitamist koordineerib Eestis Riigikantselei Eesti Informaatikanõukogu abiga. Eesti Informaatikakeskus valmistab ette digitaalse infofoorumi, mis annab kõigile huvilistele võimaluse rääkida kaasa infoühiskonna kujundamisel. Seejuures peab riik olema aktiivselt huvitatud kõikidest kaastöödest selles protsessis ning soodustama infopoliitika üldisi eesmärke toetavaid MTÜ-sid.^[8] Oma infopoliitika väljatöötamisel lähtub Vabariigi Valitsus Eesti rahva ja riigi vajadustest ning teiste riikide kogemustest.^[7]

Organisatsiooni infopoliitikate alguseks loetakse 1980. aastaid, kuid teaduslikul tasandil on seda teemat vähe uuritud. Organisatsiooni infopoliitikat määratletakse järgmiselt:

1. Poliitika, mis toetub organisatsiooni üldistele eesmärkidele ja nende prioriteetidele ning määrab kõige üldisemal tasemel informatsiooni kasutamise eesmärgid.^[9]
2. Poliitika, mis määrab selle, mida konkreetses organisatsioonis informatsiooni all mõeldakse ja põhimõtted informatsiooni juhtimiseks.^[9]
3. Organisatsiooni inimressursside ja tehnoloogia kasutamise põhimõtted ning info väärtuse hindamine.^[9]
4. Organisatsiooni infopoliitika on dünaamiline vahend, mida saab kasutada organisatsiooni infostrateegia väljatöötamiseks ja rakendamiseks.^[9]

Infopoliitika kujundab informatsiooni ja tehnoloogia kasutamise reegleid, aidates tagada tasakaalu privaatsuse, julgeoleku ja innovatsiooni vahel. Näiteks mõjutavad infopoliitilised otsused internetivabadust, info kättesaadavust ja digitaalse lõhe vähendamist.

Organisatsiooni infopoliitika seostab omavahel kõik tegevused, mida organisatsioonis tehakse andmete, informatsiooni ja teadmistega, selleks, et saavutada püstitatud eesmärke, võtta vastu tõhusaid otsuseid, edendada suhtlemist, omavahelist koostööd ja lisaks kriteeriumid selleks, et hinnata tegevuste tulemusi ning tagasisidet organisatsiooni eesmärkide saavutamise kohta. Seejuures on oluline, et infopoliitika arvestab ka kõikide sihtgruppidega väljaspool organisatsiooni.^[10]

Konkreetsed eesmärgid organisatsiooni infopoliitikas võivad olla järgmised:

• Seostada kõik informatsiooniga tehtavad tegevused organisatsiooni eesmärkidega.^[10]

• Toetada juhtimisülesannete täitmist ja otsuste vastu võtmist.^[10]

• Edendada infovahetust organisatsioonisiseselt ja -väliselt.^[10]

• Saada ülevaade organisatsiooni arengust.^[10]

Eesmärgipäraselt välja töötatud infopoliitika organisatsioonis aitab vältida riske majanduslikult ja toetab üleüldiselt organisatsiooni tõhusust läbi infojuhtimise.^[10]

Organisatsiooni infopoliitikad võib jaotada kaheks:

1. Ülesannete- ja tehnoloogiakeskseteks infopoliitikateks.^[10]
2. Organisatsiooni- ja lõppkasutaja keskseteks.^[10]

Organisatsioonid on oma olemuselt ja eesmärkidelt väga erinevad, näiteks on mõnele organisatsioonile kõige olulisem kasumi teenimine, siis teisele teenuse pakkumine. Selle tõttu ei ole olemas ühtset standardiseeritud infopoliitikat. Iga organisatsioon peab ise looma oma infopoliitika dokumendi, milles tuleb kokku leppida põhimõtetes, mida konkreetses organisatsioonis kõik olulised isikud jälgivad ja järgivad.^[11]

Infopoliitika väljatöötamine nõuab põhjalikku arusaamist organisatsiooni olemusest ja identiteedist. See nõuab teadmisi organisatsiooni ametlikust ja mitteametlikust struktuurist, juhtimisstiilist, kultuurist, inimeste vahelistest suhetest, infokultuurist, senisest infojuhtimise praktikatest ning töötajate ja organisatsiooni teadmiste, oskuste ja infovajaduste kaardistamisest. Samuti on oluline hinnata infotehnoloogilist valmisolekut ning arvestada organisatsiooni väliskeskkonna tegureid.^[11]

Enne infopoliitika koostamist on spetsialistide hinnangul vajalik läbi viia alusuuring. Selline uuring annab ülevaate organisatsiooni eesmärkidest, ülesehitusest, kultuurist ning kehtivatest normidest ja väärtustest, mis loovad infopoliitika kujundamise aluse.^[11] Elisabeth Orna, kes on infopoliitika väljatöötamise alal tegelenud, rõhutab infopoliitika kujundamisel organisatsiooni kõigi tegurite ja sealsete infovoogude analüüsi ning kirjeldab selle protsessi nelja peamist etappi:

1. Alusuuring: selgitatakse välja organisatsiooni eesmärgid, struktuur ja kultuur, mis moodustavad auditi lähtepunkti.^[11]
2. Infoaudit: see on põhjalikum tavaliselt infokaardistusest, see koosneb infovoogudest, inimressurssidest ja infotehnoloogia kasutuse analüüsist.^[11]
3. Tasakaalutabeli koostamine: infoauditi tulemusi võrreldakse organisatsiooni eesmärkidega, et tuvastada positiivsed ja negatiivsed seosed.^[11]
4. Poliitika loomine: töötatakse välja infopoliitika dokument, mis suunab tuleviku strateegiaid ja toetab infojuhtimise tõhustamist.^[11]

Infopoliitika alusuuring nõuab organisatsiooni struktuuri, kultuuri, juhtimisstiili ja infokultuuri põhjalikku analüüsi. Uuring peaks tuvastama, kuidas informatsiooni kogutakse, hallatakse ja kasutatakse ning selgitama välja juhtimistasandite infovajadused. Peamised analüüsivaldkonnad on organisatsiooni kultuur ja struktuur (infokultuur, juhtimisstiil, suhtlus), infovoogude analüüs (infovajadused, infokanalid), tehnoloogiline baas (riist- ja tarkvara, infohaldus kulud), info juhtimine (vastutajad info hankimise, jagamise ja korrastamise eest), hindamiskriteeriumid (juurdepääs, kättesaadavus, kasutajate rahulolu jne).^[12]

Infoaudit on süsteemne protsess, mille eesmärk on hinnata organisatsiooni inforessursside ja infovoogude tõhusust ning nende vastavust organisatsiooni eesmärkidele. See hõlmab informatsiooni kasutuse, vajaduste ja ressursside analüüsi, et tuvastada puudujääke, dubleerimist, ebaefektiivsust ja infoküllust.^[13]

Infoauditi põhieesmärgid on:

1. Selgitada välja, milliseid dokumente ja infot luuakse ärifunktsioonide raames.^[13]
2. Määrata, milleks ja kus seda infot kasutatakse, kes seda vajab ja haldab.^[13]
3. Hinnata informatsiooni olulisust ja kehtivust ning tuvastada, millised ressursid on mittevajalikud.^[13]
4. Kaardistada elutähtsad teadmised ja seadusandlusest tulenevad nõuded informatsiooni osas.^[13]

Infoauditi käigus võrreldakse organisatsiooni missiooni ja eesmärkidest tulenevaid infovajadusi tegeliku olukorraga, koostatakse vastavustabelid, kus hinnatakse inforessursside sobivust ja strateegilist tähtsust ning selgitatakse välja liigne või puudulik informatsioon. Infoauditi tulemusi võib esitada näiteks SWOT-analüüsina või tabelitena, mis võrdlevad olemasolevat ja soovitud olukorda. Infoaudit loob aluse infopoliitika ja teadmiste auditi väljatöötamiseks, võimaldades suunata organisatsiooni teadmiste kujundamise ja haldamise protsesse. See aitab mõista, kuidas organisatsiooni allüksustes luuakse ja kasutatakse teadmisi strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.^[13]

Infoühiskond

Digilõhe

Informatsioon

Infoaudit

Infokultuur

Infojuhtimine

Infovajadus