Idarinne oli Esimese maailmasõja sõjatanner, millel olid vastamisi Vene Keisririik ja Rumeenia ning Austria-Ungari, Bulgaaria, Osmanite riik ja Saksa keisririik.

Rinne hõlmas suurt osa Ida-Euroopast, kulgedes Läänemerest kuni Musta mereni ja ulatudes ka Kesk-Euroopasse. Idarinde rindejoon oli sõjatandril jaotatud Põhjarindeks, Looderindeks, Edelarindeks, Rumeenia rindeks, Kaukaasia rindeks ja Läänemere ja Musta mere sõjategevuspiirkondadeks.

28. juunil 1914 Sarajevos toimunud Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinadi atentaat, mille tagajärjel esitas Austria-Ungari Serbia Kuningriigile ultimaatumi, mis tekitas ka Euroopas diplomaatilise kriisi.^[2][3] 28. juulil kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja. 29. juulil kuulutas Venemaa Serbia toetuseks välja osalise mobilisatsiooni, millele järgnes üldmobilisatsiooni väljakuulutamine 30. juulil. 31. juulil alustasid üldmobilisatsiooni Saksamaa ja Austria-Ungari. Saksamaa esitas Venemaale nõude demobiliseerumiseks, kuid Venemaa keeldus ja 1. augustil kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Olles idarindel Saksamaa vastu vähemuses, ärgitas Venemaa samuti Antanti kuuluvat Prantsusmaad avama läänes Saksamaa vastu teine rinne. 2. augustil kuulutas Prantsusmaa Venemaa toetuseks välja üldmobilisatsiooni, misjärel kuulutas Saksamaa Prantsusmaale 3. augustil sõja.

Venemaa sõjaplaan idarindel oli anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin. Selleks koondati umbes 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda Läänerindel nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preisimaal, mida jäeti kaitsma vaid Saksa keiserliku armee üks armee kaheksast. 8. armeel tuli vastu seista ülekaalukamale Vene 1. ja 2. armeele, mis koosnesid kokku üheksast korpusest ja seitsmest ratsaväediviisist. 1. armeed juhatas kindral Aleksandr Samsonov ja 2. armeed kindral Paul Georg von Rennenkampff.

1914. aasta 15. augustil ületasid Venemaa 1. armee ja 20. augustil 2. armee Ida-Preisimaa piiri. Peale Saksa vägedele edutuid 17. augusti Stallupöneni lahingut ja 20. augusti Gumbinneni lahingut eraldas Vene armeesid 80 km laiune Masuuria järvistu, mis võimaldas sakslastel anda löök mõlemale Vene armeele eraldi. Järgnenud Tannenbergi lahingus (23.–30. augustil) piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Tannenbergi lahinguga päästeti Ida-Preisimaa ja peatati ülekaalukate Vene vägede pealetung Sileesia tööstuspiirkonna ja Berliini suunas. Arvulisse vähemusse jäänud Vene 1. armee sunniti Masuuria järvede lahingute käigus Ida-Preisimaalt lahkuma.

 Pikemalt artiklites Venemaa sissetung Ida-Preisimaale (1914), Gumbinneni lahing, Tannenbergi lahing ja Esimene Masuuria järvede lahing

Galiitsia rindel aga sundisid Vene armeed Lembergi ehk Galiitsia lahingutes 23. augustil 1914 - 11. septembril Austria-Ungari väe Galiitsias taanduma Sani jõe taha. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. 1. detsembrist kuni 13. detsembrini toimunud Limanowa lähedal Limanowa lahingus lõid Austria-Ungari väed Vene vägede pealetungi tagasi^[4]. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka idarindel positsioonsõda.

1915. aasta veebruaris andsid Saksa väed Augustówi operatsioonis Augustowi metsades löögi Vene 10. armeele aga seda ümber piirata ei õnnestunud. Saksa väed surusid manöövriga armee parema tiiva korpuse Leetu Kaunase ja Alytuse rajooni, kuid XX korpus jäi taandumisega hiljaks, piirati 16. veebruaril Augustówi lähedal metsas sisse, tükeldati ja hävitati.

 Pikemalt artiklis Teine Masuuria järvede lahing, 7.–22. veebruaril

Vene Edelarinde väed vallutasid Karpaatides pärast 1915. aasta novembris alanud viiekuulist Przemyśli piiramist 22. märtsil Austria-Ungari vägedelt Przemysli kindlustused. Vene vägede Galiitsia pealetungis kaotas Austria-Ungari ligi miljoni elavkoosseisust, lisaks 400 000 vangidena.

 Pikemalt artiklis Karpaatia pealetung

2. mail alanud läbimurdega sundis Saksa-Austria vägi Gorlice lahingus (Vene rinne murti 35 km ulatuses läbi) ning sellele järgnenud pealetungiga, Vene vägede 3. armee Galiitsiast lahkuma. Keskriigid vallutasid pärast Gorlice'i operatsiooni Leedu Kuramaa ja Venemaa Keisririigile kuulunud Poola alad.

1915. aasta 1. aprillil tungisid Saksa keisririigi väed Kuramaale, vallutasid 7. mail Liepāja ning rinne peatus ajutiselt Venta jõe joonel. Juulikuus alanud uuel pealetungil, 14. juulil forsseerisid Saksa väed Venta jõe ja vallutasid 17. juulil Dobele, 18. juulil Tukumsi ja Ventspilsi ning suve lõpuks vallutasid Läti edelaosa – Kuramaa kubermangu ja Kuramaa (lätipäraselt Kurzeme) ning Saksa-Vene rindejoon oli peatunud enne Liivimaa kubermangu keskust Riia linna, Daugava jõest lääne pool. Sellel joonel toimunud lahingupiirkonna kohta on kasutatud nimetust Riia rinne. Oktoobris tasakaalustus idarinne Riia-Daugavpilsi-Baranovitši-Dubno-Ternopoli joonel. Kujunenud rindejoon püsis kuni 1918. aasta veebruarini.

 Pikemalt artiklis Ober Ost

 Pikemalt artiklis Suur taganemine Galiitsiast Vene vägede poolt, juunis-septembris 1915. aastal

 Pikemalt artiklis Brussilovi läbimurre

1916. aasta maikuus alustas Vene väejuhatus Saksamaa-Venemaa rindel pealetungi, mille käigus pealetungi alustasid Venemaa Edelarinde väed nn Brussilovi läbimurret Galiitsias. 22. mail alanud pealetungi käigus vallutasid Aleksei Brussilovi juhitud väed Ida-Galiitsia ja Bukoviina ning rindejoon liikus 550 km lääne suunas. Pealetungi tõrjumiseks pidi Austria-Ungari tooma 6 diviisi ja Saksamaa 11 diviisi Vene rindele ning nõrgendama oma kaitset läänerindel. Pealetungi tulemusel asus Antandi poolel sõtta Rumeenia kuningriik.

 Pikemalt artiklis Rumeenia rinne

1916. aastal astus sõtta Rumeenia kuningriik, kellele Antant oli selle eest lubanud Transilvaaniat, mis kuulus tollal Austria-Ungari koosseisu. Rumeenia maaväe sissetung Transilvaaniasse oli algselt edukas, kuid Bulgaaria üksuste löök lõunasuunalt lubas Austria-Ungari ja Saksa vägedel rumeenlased peatada ning seejärel tagasi suruda.

 Pikemalt artiklites Riia rinne ja Jelgava pealetung ehk Jõululahingud

23. detsembril (vkj) 1916/ 5. jaanuaril 1917 (ukj) algas Riia rindel Põhjarinde Vene armee 12. armee pealetung, mille ametlik nimi oli "Operatsioon Jelgava" ja mille lahingutest võtsid esmakordselt osa kõik Läti rahvusväeosade kütipolgud. Pealetungioperatsiooni eesmärgiks oli rinde murdmine Riiast lõunapool mitmes kohas suurel alal Lielupe vasakkaldast kuni Jelgava maanteeni. Rünnak leidis aset Babīte järve ja Olaini vahelisel soisel alal, mida kutsuti Tīreļpurvuks. Vene vägede eesmärgiks oli vabastada Jelgava ja edu korral kogu Zemgale ja Kuramaa. Pealetungioperatsioon aga oli varustamise ja juhtimise poolt paraku halvasti planeeritud ja teostatud. Läti kütipolkude 2. Läti laskurbrigaad murdis edukalt läbi esimese sakslaste kindlustuste rivi, hõivates Tīreļpurva lõunaosa. Seejärel aga kahe päeva jookusl saarel, -36 °C ilmastikuga kaitsesid kütid territooriumi, kuid 7. jaanuaril pöörati rünnak põhja, Saksa kindlustatud Kuulipildujamäele, mis okupeeriti samal päeval. 8. jaanuaril tõrjusid Läti kütid mitu ägedat sakslaste vasturünnakut, mille eesmärk oli võita tagasi varem kaotatud positsioone. Jõululahingute suurimaks õnnestumiseks kujunes Saksa valduses olnud kuulipildujamäe vallutamine. Kahjuks ei kasutanud Vene juhtkond Ložmetējkalnsi hõivamist Kalnciemsi rünnaku väljatöötamiseks, mida suudeti vallutada samal päeval, kuni sakslased suudavad koondada ja varusid tuua.

Jõululahingute ajal kandisid nii Vene osa kui ka läti kütid suuri kaotusi. 12. armee kaotas 19 000 sõdurit ja ajavahemikul 5. kuni 11. jaanuarini kaotasid Läti kütipolgud 5364 kütti, kellest 874 langes ja umbes 400 jäi teadmata kadunuks.

1917. aasta veebruaris puhkes Venemaal revolutsioon, mille üheks põhjuseks oli ka maailmasõjast tulenev eluraskus. Keiser Nikolai II sunniti Venemaa keisririigi troonist loobuma ning võim läks Venemaa Ajutisele Valitsusele, mida juhtis alul Georgi Lvov ja hiljem Aleksandr Kerenski.

 Pikemalt artiklis 1917. aasta revolutsioonid Venemaal

Uus Venemaa Vabariik jätkas Rumeenia ja ülejäänud Antandi poolel sõjategevust: Kerenski juhtimisel võeti suvel ette Juunipealetung, mille ebaõnnestumine nõrgestas märkimisväärselt nii riigikorda kui sõjaväge. Saksamaa ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi.

19.-24. august viisid Saksa 8. armee väeosad läbi pealetungi Riia suunas vene 12. arvee väeosade vastu ning 3. septembril (ukj) vallutasid sakslased Riia.

1917. aasta 12.–20. oktoobril teostati Saksamaa keisririigi poolt meredessant, mille käigus hõivati Lääne-Eesti saared. Operatsioon Albion oli Saksa vägede suurim ja edukaim meredessantoperatsioon I maailmasõja ajal. 17. oktoobri 1917 Moonsundi lahing lõppes Vene laevaüksuse taandumisega Suurest väinast ja lahingule järgnes Vene poole jõudude taandumine Väinamerest. Sakslased vallutasid soodsa lähtepositsiooni Venemaa pealinna Petrogradi ähvardamiseks.

 Pikemalt artiklites Operatsioon Albion, Moonsundi lahing ja Eesti Esimeses maailmasõjas

1917. aasta oktoobris haarasid Venemaal riigipöördega võimu bolševikud. 25. oktoobril (ukj 7. novembril) 1917 moodustatud Nõukogude Venemaa valitsus tegi ettepaneku kõikidele sõdivatele riikidele alustada rahuläbirääkimisi. Sellega nõustusid vaid Keskriigid, mistõttu Nõukogude Venemaa alustas eraldi rahuläbirääkimisi Brestis 20. novembril 1917 Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgiga, 22. novembril lõpetati sõjategevus ja 2. detsembril sõlmiti vaherahu.

2. (vkj) / 15. detsembril 1917. aastal allkirjastati Brest-Litovskis relvarahu. 10.(vkj) / 23. detsembril veebruaril lahkus aga Nõukogude Venemaa delegatsioon Brestist teatades, et „Venemaa lõpetab sõja rahu alla kirjutamata”, jätkamata sõda ja tegemata rahu. Selline avaldus jättis sakslastele vabad käed edasiseks tegutsemiseks. 9. veebruaril sõlmis Ukraina Rahvavabariik Brest-Litovski rahulepingu Keskriikidega. Saksa okupatsioonivägede toetusel kukutati aga Ukraina RV Keskraada ja moodustati Ukrainas hetman Pavlo Skoropadski valitsus. Analoogne sõltuvus Saksamaa okupatsioonivägedest oli ka Valgevenes. Saksa ülemjuhatus tõlgendas Venemaa delegatsioon tegevust vaherahu ülesütlemisena ja vastavalt ultimaatumis määratud päevale ja pärast selle seitsmepäevase termini möödumist alustasid 18. veebruaril 1918 Saksa väed idasuunas liikumist.

 Pikemalt artiklis Operatsioon Faustschlag

Idarinde keskosas tungisid Saksa väed Smolenski suunas ja rinde lõunaosas Saksa väed hõivasid 1. märtsiks Kiievi, okupeerides lühikese ajaga Ukraina, Valgevene ja seni hõivamata alad Baltimail.

Nõukogude Venemaa sõlmis Keskriikidega 3. märtsil 1918 Brest-Litovski rahulepingu, millega anti sõja lõpetamiseks ära suuri maavaldusi, vallutatud alad jäid Saksamaa võimu alla.

 Pikemalt artiklis Brest-Litovski rahuleping

1918. aasta 28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused, mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja.

• Ojalo, Hanno; Õun, Mati (2011). Võitlused Läänemerel 1914-1918. Esimene maailmasõda koduvetes. Olion. ISBN 9789985666616.
• Tannberg, Tõnu (2014). Esimene maailmasõda ja Eesti. 22. raamat sarjast "Eesti Ajalooarhiivi toimetised". Rahvusarhiiv. ISBN 978-9985-858-90-5.
• Takkin, Arnold (1961). Eesti Esimese maailmasõja aastail. Eesti Riiklik Kirjastus