Helju Kaal (sünninimi Helju Kübar (Kübbar);  6. märts 1930 Räpina – 19. jaanuar 2023 Tallinn) oli eesti keeleteadlane. Ta on maetud Liiva kalmistule Tallinnas.

Helju Kaal lõpetas 1949. aasta kevadel Räpina Keskkooli ning asus samal aastal õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo erialal. 1952. aasta kevadel eksmatrikuleeriti ta ülikoolist III kursuse tudengina, sest kaks aastat varem oli tema isa arreteeritud seoses rahvavaenlase süüdistustega, mistõttu kuulutati Kaal rahvavaenlase tütreks. ^[1]

1953. aastal taotles ta Moskvast luba ülikooliõpingute jätkamiseks. Kuna ajaloo erialal tal jätkata polnud võimalik, asus Helju Kaal õppima eesti filoloogiat, kitsama erialaga soome-ugri keeled, ning lõpetas ülikooli 1958. aastal vabadiplomiga, sest tema abikaasa Jüri Kaal juba elas ja töötas Tallinnas.^[1]

Eksmatrikuleerimise järgselt leidis Kaal alguses tööd raamatukoguhoidja asendajana ja seejärel tehases Taksomeeter. ^[1]

1. septembril 1958. aastal alustas ta tööd Emakeele Seltsis vanembibliograafina.^[1] Ta hoolitses keeleliste bibliograafiate koostamise ja seltsi raamatukogu korrashoiu eest.^[2] Ta avaldas mitmeid bibliograafiaid ning ühe Emakeele Seltsi aastaraamatu koondsisukorra. Lisaks hakkas ta alates 1971. aastast koostama Emakeele Seltsi aastaraamatus rubriiki seltsile saabunud kirjandusest^[1], sest seltsi raamatukogu täienes pidevalt tänu vahetustele, kingitustele ning ostudele^[3].

Kaalu esimeseks tööülesandeks seltsis oli murdekorrespondentidega suhtlemine ning nende tegevuse juhendamine. Sellega seoses viis ta aastatel 1959–1995 ja 2001 läbi iga-aastaseid murdevõistluseid^[3], mis hõlmasid võistluste ettevalmistamist, üleskutsete kirjutamist, küsitluskavade väljasaatmist, kirjavahetusi ning võistlustööde vastu- ja arvelevõttu^[4]. Lisaks avaldas ta väljaandes Kodumurre murdekogujatele mõeldud juhendmaterjale. Tööülesannete kõrvalt oli ta ka abiks seltsi väljaannete käsikirjade koostamisel ja trükiks ettevalmistusel^[3], tänu millele jõudsid koostöös Mari Musta ja Eevi Rossiga trükki mitmed murdekorrespondentide kogumikud^[4].

Kui Emakeele Selts 1961. aastal keelepäevi korraldama hakkas, sai Kaal tööülesaneid juurde. Ta hoolitses keelepäevadega seonduvate kirjavahetuste (mis hõlmas ka keelepäevade kutseid), nende protokollimise ja neist ajakirjas Keel ja Kirjandus ilmuvate (lühi)ülevaadete eest.^[3]

Seoses seltsi raamatupidaja ja sekretäri koha koondamisega 1964. aastal, said Helju Kaalu tööülesanneteks nii masinkirjatöö kui ka mõneks ajaks raamatupidamine.^[3]

• 2000 Kodanikupäeva aumärk
• 2008 Valgetähe V klassi teenetemärk^[2]
• 2010 Emakeele Seltsi auliige^[2]

• Maastik (1960)
• Inimese keha ja selle osad (1960)
• Rahvapäraseid väljendeid inimese kohta (1962)
• Keelelist bibliograafiat 1959–1960 (1962)
• Mõõdud (1963)
• Emakeele Seltsi aastaraamatu I–X 1955–1971 koondsisukord (1967)
• J. V. Veski tööde bibliograafiad (1969)
• A. Kase keeleliste tööde bibliograafia 1963–1971 (1972)
• Emakeele Seltsi aastaraamatu 1–50 bibliograafia (2004)
• Kuiss vanal Võromaal eleti (2005, koos Mari Musta ja Eevi Rossiga)
• Ennemuistitsel Mulgimaal (2008, koos Mari Musta ja Eevi Rossiga)
• Minevikupärandit Häädemeestelt (2012, koos Marta Mäesalu, Eevi Rossi ja Enda Kallasega)

Helju Kaalu vanemad olid Alvine Adele ja Eduard Kübbar ning õed Maimu ja Taimi Kübbar.^[5]

Tema abikaasa oli Jüri Kaal, kellega oli poeg Agu Kaal. ^[5]