Heino Pedusaar (7. märts 1931 Tallinn – 2. oktoober 2021) oli eesti insener ja helirežissöör; õpikute ja aimeraamatute autor.

Heino Pedusaar lõpetas Tallinna 7. Keskkooli 1949. aastal cum laude. Seejärel jätkas õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis elektrivõrkude erialal. Esimeseks töökohaks oli Tallinna Jaan Tombi nimeline kultuurihoone, kus ta oli aastatel 1947–1954 helitehnik ja raadioringi juhendaja.

Aastatel 1954–1997 töötas Pedusaar Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis heliinseneri ja helirežissöörina. Ajavahemikus 1955–1959 projekteeris ja valmistas ta koos Anatol Sügisega unikaalse elektroonse muusikainstrumendi varioola.

Ta on kirjutanud elektro- ja raadiotehnika õpikuid algajaile ja raamatuid amatöörhelitehnikast.

1948. aastast oli Heino Pedusaar mitme ajalehe ja ajakirja kirjasaatja (ilmunud artiklid on pseudonüümidega A. Raudsep, Ed. Sarapu, Edur Paas, A. Saar, E. Saar, P. Saar, Arvo Kiiver või V. Pilve).

Autori, tõlkija, koostaja või eritoimetajana on Pedusaar avaldanud 99 raamatut mitmest muusika ja tehnika valdkonnast, lisaks mahuka uurimuse teise maailmasõja eelsest heliplaadisalvestusest koos kõiki vajalikke otsinguvõimalusi pakkuva elektroonilise loendiga "Eesti heliplaatide koondkataloog 1901–1939".

Pedusaar oli alates 1969. aastast Eesti Kinoliidu, 1976. aastast Eesti Ajakirjanike Liidu ja 1987. aastast Eesti Teatriliidu liige.

• 1962 – preemia Eesti raadionäituselt (universaalne elektriorel Varioola)
• 1973 – preemia NSV Liidu üleliiduliselt populaarteadusliku kirjanduse konkursilt
• 1974 – auhind üleliiduliselt leiutajate konkursilt (Eesti Raadio restaureerimisfoonika tehnovarustus)
• 1979 – Eesti NSV teeneline kultuuritegelane
• 2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk^[1]
• 2015 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium

Tema isa oli arst Konstantin Pedusaar (1883–1972).

• Suri helirežssöör ja ajakirjanik Heino Pedusaar
• Heino Pedusaar, Eesti ajakirjanik, publitsist. Eesti Ajakirjanike Liidu koduleht. Vaadatud 21.06.2012