Fjodor Ivanovitš Samohhin (vene Фёдор Иванович Самохин; 12. veebruar 1918 Verhne-Sadovski, Doni teine ​​ringkond, Doni kasakate piirkond, Vene NFSV – 17. juuli 1992 Biškek, Kõrgõzstan) oli Nõukogude proosakirjanik. NSV Liidu Kirjanike Liidu liige (alates 1958). Ta on tuntud kui Kõrgõzstani vanim vene kirjanik, kelle teosed kajastavad vabariigi inimeste elu, selle ajalugu ja kaasaegsust. Üks neist, kes lõi vene kirjanduse kunstimaailma, millest sai Kõrgõzstani etniliste slaavlaste vaimse maailma lahutamatu osa. Panuse eest ilukirjanduse valdkonnas ning aktiivse osalemise eest Kõrgõzstani kirjanduse arendamises tunnustas Kõrgõzstani NSV Ülemnõukogu Presiidiumi teda korduvalt. Sealhulgas pälvis ta Vladimir Iljitš Lenini juubelimedali.

Enamik raamatuid on olemas ka Eesti Rahvusraamatukogus.^[1]

• "Разведчица Клавдия Панчишкина" (1952, Volgograd)
• "Мальчик из Сталинграда" (1954, Volgograd)
• "Чолпонбай" (1958, Biškek)
• "Чолпонбай" (1958, Moskva)
• "Дом моего отца" (1963, Biškek)
• "Герой из Таласа" (1966, Moskva)
• "Чуйские разливы" (1968, Biškek)
• "Родина, я вернусь!" (1975, Biškek)
• "Избранное" (1978, Biškek)
• "Чолпонбай" (1982, Biškek)
• "Повести и рассказы" (1988, Biškek)

• Botoyarov K. Nõukogude Kõrgõzstani kirjanikud: teatmeteos / toim. Ryspaeva B. – Frunze: Adabiyat, 1989. - Lk 441. – 651 lk. – 12 000 eksemplari – ISBN 5-660-00084-3.