Erik IV Adraraha (taani keeles Erik Plovpenning; u 1216 – 10. august 1250) oli Taani kuningas aastatel 1232–1241 koos isa Valdemar II-ga ja 1241–1250 Taani kuningas.

Tema valitsusaega iseloomustasid konfliktid ja kodusõjad oma vendade (Schleswigi hertsogi Abeli (1218–1252), Christoffer I (1219–1259), Eestimaa hertsogi Knudi (u 1205 – 1260)) vastu^[1] ning vastuolud Rooma katoliku kirikuga, mille põhjuseks oli soov hoida enda kontrolli all kirikut ja kirikuvara Taanis.^[2]

1240.–1241. aastani korraldasid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II vasallid ja Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ja Pihkva. 1243. aastal andis paavst Innocentius IV indulgentsi Liivimaale ja Preisimaale siirdunud Taani, Norra, Rootsi, Poola ristisõdijatele. 20. veebruaril 1245 andis paavst Innocentius IV indulgentsi neile Lundi peapiiskopkonna alamatele, kes lähevad ühe aasta jooksul Taani kuninga Erik IV alluvuses võitlema Eestimaa paganate vastu. Ta lubas 26. novembril 1247 Taani kuningal korraldada Eestimaa vastristitute kaitseks ristisõda, kuid see sõda jäi pidamata.

1248. aastal andis Taani kuningas ja Eestimaa hertsog Erik IV Tallinnale Lübecki linnaõiguse.

• Hans Olrik, Bidrag til belysning af Valdemarssönnernes tidsalder., Historisk Tidsskrift, Bind 6. række, 6 (1895 - 1897) 1 (taani keeles, loetav Google'i tõlkega)