See artikkel räägib rahvusvärvidest; sinimustvalge lipu kohta vaata artiklit Eesti lipp

Eesti rahvusvärvid on taevasinine, must ja valge. Esmakordselt omandasid need kolm värvi koos eestlaste sümboli tähenduse rahvusliku ärkamisaja lõpus 1880. aastatel Tartu ülikoolis õppivate eesti üliõpilaste seas. Alates 20. sajandi algusest kuni tänapäevani on rahvusvärvides trikoloor eestlaste rahvuslipp ja alates 1918. aastast on sinimustvalge iseseisva Eesti Vabariigi riigilipp.

Eesti rahvuslike värvide kasutuselevõtt tõusis aktuaalseks 1880. aastal Tallinnas toimunud III üldlaulupeo eel. Kolm värvi – sinine, must ja valge – ei olnud siis sugugi ainus või enesestmõistetav eestlaste rahvuslik värvikombinatsioon.

Esimese teadaoleva eestlastele mõteldud värvides lipu kavandi koostas maalikunstnik Johann Köler.^[1] 1880. aasta laulupeol esines nende lipuvärvide all Maardu ranna koor. Lipp oli taevakarva sinine, must ja roheline; värvide tähendustki teati: "Sinine – taevalaotus; must – eesti mehe kuub ja roheline – põllud ja heinamaad, kus peal ta kõnnib, sest sinise taeva all kõnnib põllumees oma muistses kuues rohelise maa peal."^[2]

Jaan Bergmanni 1881. aastal avaldatud luuletustes "Eesti lipp" ja "Lipulaul" on lipuvärvidena nimetatud helesinine, must ja "rohiline" ning 1882. aastal avaldatud Friedrich Wilhelm Ederbergi luuletuses kirjeldatud eestlaste lipp on "must, roheline, taevasina karva".^[3]

Teadaolevalt arutasid eesti üliõpilased endale "värvide" valimist 29. septembril 1881 Tartus korp! Vironia (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Rahvuslikult meelestatud üliõpilased tegid oma akadeemilise organisatsiooni värvide valiku põhimõttel, et need kajastaksid eesti rahva iseloomu ja aateid; tähistaksid rahvariiete enamlevinud värvitoone; peegeldaksid Eesti ilmastikku ja loodust ning oleksid omavahel kooskõlas.^[4] Koosoleku protokoll ei kajasta aga midagi värvide valimise motiivide kohta, mis tulenes ilmselt tolleaegsete kooskäimiste ja kõneluste ebaseaduslikust iseloomust. Protokollist ei selgu, mispärast valiti just sinine, must ja valge, ega ka see, millised arutlused või argumendid sellele eelnesid.^[5]

Eesti üliõpilaste korporatsiooni asutamine ja värvide kasutuselevõtt Tartus ei läinud aga kohe esimestel aastatel korda. Saksa korporatsioonid, kelle nõusolek uue korporatsiooni asutamiseks oli vajalik, olid sellele vaenulikult vastu ja sellepärast ülikooli valitsus kinnitust ei andnud. Vahepeal olid eesti üliõpilased omale sinimustvalged värvid muretsenud ja neid kanti oma ruumides. Kui keeldumine teatavaks sai, pani Vironia esimeheks valitud üliõpilane Aleksander Mõtus suurel reedel, 7. aprillil 1882. aastal trotsiks selle keelu vastu omale sinimustvalge värvimütsi pähe ja sõitis voorimehega linna. Seda võib pidada esimeseks sinimustvalgete värvide avalikult esitamiseks. Saksa üliõpilased tungisid talle tänaval kallale ja kiskusid tal mütsi peast ning tallasid jalge alla. Mõtust süüdistati ülikooli korra rikkumises ning ülikooli kohus heitis ta ülikoolist välja ja tal keelati Tartus elaminegi.^[5] Kirjeldatud sündmusega omandasid trikoloori värvid võitlusvärvide oreooli ja tähenduse.^[4]

Mõtte valmistada sinimustvalgete värvide baasil lipp algatas ning suuresti teostas Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann. Lipp valmis 1884. aasta mai teisel poolel ning pühitseti 1884. aastal 3.–5. juunini Otepää koguduse õpetaja, seltsi vilistlase Burchard Sperrlingki kutsel korraldatud Eesti Üliõpilaste Seltsi väljasõidul. Lipp pühitseti pidulikult 4. juuni 1884 õhtul Otepää pastoraadi saalis. Pühitsemisaktsioon ei andnud aga sinimustvalgele lipule veel elu- ega avaldamisõigust. Lipp peideti seejärel Tartus EÜS-i korterisse oma aega ootama.^[4]

Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu värvide tähendust on hiljem seletatud mitmel erineval viisil:

• taevasinine – väljendab usku ja lootust eesti rahva tulevikku, on samuti ustavuse sümbol;
• must – meenutab eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud ka armastuse sümboliks;
• valge – sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, kaskede valget koort.^[4]

Õigusteadlase Karl Auna arvates võis värvide valimist mõjutada kolm erinevat motiivistikku. Esiteks, Eesti üldist looduspilti kõige sobivamalt kujutavad värvid on sinine taevas, must viljakandev mullapind, valge lumekate talvel ja kevadel roheliseks muutuv kodumaa loodus. Teiseks eeskujuks olid Auna arvates Soome rahvusvärvid, sinine ja valge, soovist rõhutada hõimlust soomlastega ja mõlema rahva põlvnemist samadest juurtest. Kolmandaks põhimotiiviks ja musta värvi valimise lisapõhjendusteks olid Auna hinnangul nii eesti rahva "pikk must orjaöö" kui ka eesti talumehe must kuub (sh eriti Pärnu- ja Viljandimaa talupoegade pikk must rüü). Teatavat osa mängis valitavate värvide omavaheline kooskõla ja harmooniline ilu. Tähelepanuväärne oli must värv, mis eesti värvide valimisel paistis etendavat keskset osa, samas kui teistes rahvus- või riigilipuvärvides esineb musta harva. Kokkuvõttes nentis Karl Aun, et kõik värvide valimise motiivid olid rahvuslikud.^[5]

Sinisele ja valgele on antud ka muid abstraktsemaid tähendusi, kuid pole selge, millised neist olid juba alguses ja millised on lisandunud hiljem. Sinist on tõlgendatud kokkukuuluvuse ja sõpruse märgina, valget kui lootuse, valgema tuleviku poole püüdlemise ning ka ausust sümboliseeriva värvina. Tõenäoselt lisandusid vähemalt osa nendest tähendustest hiljem luuletuste kaudu, mida värvidele ja lipule pühendati. Professor Karl Auna arvates kujuneb tähtsaks küsimuseks: kas ja kui palju mõeldi juba siis värvide loomist kogu eesti rahvale ja mitte ainult korporatsioonile? Paljud asjaolud näivad kinnitavat, et tol korral mõeldi juba ka "eesti värvidele", mida siis veel rahval ei olnud. Siiski pole alust arvata, et sinimustvalge Eesti rahvusvärvideks saamist oleks võidud juba ette näha.^[5]

Teadmine sinimustvalgetest värvidest ja lipust, mis Tartus rahvuslikel põhjustel olid keelatud, ei jäänud aga teadmata mujal Eestis asuvates rahvuslikes ringkondades. Mõned eesti üliõpilased isegi kandsid neid värve oma kodukohtades.

Viiendal üldlaulupeol Tartus 1894. aastal, kus eesti üliõpilased olid korrapidajateks, ehiti lauluväljak sinimustvalgete lintidega ja sinimustvalge lipuga esinesid kaks koori: Tartu-Maarja ja Suure-Jaani koor. Järgmisel üldlaulupeol Tallinnas 1896. aastal keelas Vene riigivõim sinimustvalge kasutamise. Vaatamata sellele esinesid kolm koori siiski oma sinimustvalge lipuga. Enne 19. sajandi sajandi lõppu olid sinine, must ja valge saanud rahvusvärvidena tuntuks üle kogu eestlaste maa.^[5]

Sinimustvalge värvikombinatsioon oli tuntud ka väljaspool kodumaad. Kolmel Venemaal olevate eesti asunduste laulupeol, mis korraldati Narvas 1912. aastal ja Suhhumis ning Krimmis 1914. aastal, esinesid laulukoorid sinimustvalge lippude all, ning Narvas oli osavõtja märgiks sinimustvalge rosett. Andmeid oli juba üksikute eestlaste seas, kes rahvusvärve kasutasid mitmel pool välismaalgi, näiteks eestlastest sportlased Stockholmi olümpiamängudel 1912. aastal ja maadluse maailmameister Aleksander Aberg New Yorgis 1915. ja 1916. aastal toimunud maadlusvõistlustel.

Vene kodusõja ajal pöördus enamus Vene sõjaväes teeninud eesti sõjaväelasi, samuti palju eraisikuid tagasi kodumaale. Tee peal olles kandsid nad tavaliselt mingit rahvusvärvides märki. Kui Eestis rahvuslikke väeosi formeeriti, siis rakendati rahvusvärve juba ka auastmete või väeosade tunnustena ja suurem osa üksusi muretses omale sinimustvalge lipu. Vabadussõja ajal sai tavaks, et rahvusvärve kasutati väga mitmesugustes kombinatsioonides nii õlakutel kui ka varrukatel, nii auastme kui ka väeosade tunnustena.^[5]

Iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aasta veebruaris toimus mitmel pool juba rahvuslipu all. Kohe pärast Saksa okupatsiooni lõppu 21. novembril 1918 võeti Eesti Ajutise Valitsuse poolt riigilipuks sinimustvalge lipp ja see heisati Pika Hermanni torni Tallinnas 12. detsembril. 27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mille alusel sai Eesti riigilipuks taevasinine(rukkilillesinine)-must-valge lipp. Rahvusvärvide kasutamine muutus igapäevaseks ja laialdaseks, mistõttu oli hiljem Nõukogude režiimil sinimustvalge väljatõrjumisega suuri raskusi.^[6]

Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal eemaldati 6. augustil 1940 sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist. Igale demonstratsioonile sinimustvalgete värvide all, milliseid mitmel pool aset leidsid, eriti Tallinnas ja Tartus, reageeriti arreteerimistega.

Saksa okupatsiooni algusega 1941. aastal suvel ilmusid peidetud lipud igal pool uuesti välja. Paraku sai sinimustvalget kasutada ainult rahvuslipuna ja Saksa võimudele alluva Eesti Omavalitsuse sümbolina, mitte Eesti riigilipuna.

Teise Nõukogude okupatsiooni ajal sinimustvalge lipp keelustati ja värvikombinatsiooni kasutamise eest karistati.^[6] Kuid trikoloor jäi kindlalt eesti rahva hinge ja südamesse. Sinimustvalgeid värve peideti salajastesse peidupaikadesse, nende värvide nimel anti tõotusi, et võidelda ja vastu pidada. Sinimustvalgel polnud küll enam eluõigust, ent ta elas nende inimeste hinges, kes teadsid ja mäletasid.

Lääneriikides võis aga rahvusvärve vabalt kasutada. Eesti põgenikud viisid 1944. aastal kaasa paljude asutuste, organisatsioonide kuid ka isiklikke sinimustvalgeid lippe ja muid nendes värvides esemeid. Polnud eesti organisatsiooni välismaal, millel poleks rahvusvärvides lippu. Eriti populaarseks sai laualipp Pika Hermanni torni kujutaval alusel. Paljudes välisriikides tähistati 1959. aastal lipu loomise 75. aasta juubelit väärikalt. Eriti saab aga ära märkida III ESTO päevi Stockholmis 1980. aastal, kus terve kesklinn oli sinimustvalgete lippude ehteis ning seda ainult mõnisada kilomeetrit eemal kodumaast. See ei jäänud teadmata ka Eestis.^[5]

Okupeeritud Eestis heisati sinimustvalgeid lippe mitme aastakümne vältel salaja avalikesse kohtadesse. Üks silmapaistvamaid oli rahvuslipu heiskamine Tartus Vanemuise suure maja katusele 24. veebruaril 1977. Värvide legaliseerimine ei tulnud perestroika ajal lihtsalt. Esimesena tõid Eesti lipu taas välja noored, kes julgesid 21. oktoobril 1987 Võrus korraldada rahvakoosoleku, kus lehvis sinimustvalge lipp. Järgmisena ilmusid sinimustvalged värvid rahva ette 1988. aasta aprillis Eesti Muinsuskaitse Seltsi viiendal kokkutulekul Tartus. Eriti märkimisväärne oli kokkutuleku lõpupäeval, 17. aprillil toimunud miiting Raadil, kus rahvusvärvid vabanesid mitmekümneaastasest täielikust rõhutusest. Järgnesid Tartu X levimuusikapäevad, kus kõlasid Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu ning sinimustvalge lipp lehvis juba üsna julgelt.^[6][4]

Juuniks 1988 oli ürituste kese kandunud Tallinna: öölaulupidu lauluväljakul, vanalinna päevade üritused, 17. juuni lauluväljaku suurmiiting – kõik toimusid sinimustvalgete värvide all. 1988. aasta jaanipäeval oli kogu Eesti taas sinimustvalgetes värvides.

• Eesti lipp
• Eesti lipp (laul)