Chicago suur tulekahju (inglise keeles Great Chicago Fire) oli tulekahju Chicago kesklinnas 8. kuni 10. oktoobrini 1871. Linna asustusest hävis ülilaastavas suurpõlengus ligikaudu 9 km², põrmu varises sealhulgas üle 17 500 ehitise. Hukkus umbes 300 inimest, rohkem kui 100 000 linnaelanikku jäi koduta.^[1]

Leegi süütumise täpne asukoht on välja selgitamata ning põhjus ei ole leidnud kindlat tõendust. Pärimustes omistati sageli läidet heinaküünile DeKoven Streetil, mis kuulus iirlastest ümberasutajate perekonnale O'Learydele. Perenaist süüdistati hooletuses lüpsil, mil lehma jalahoobist ümber kukkunud latern olevat süüdanud küüni varutud heina. Iiri-vastased meeleolud süvenesid veelgi enam, need iseloomustasid tolleaegset ühiskonda Ameerika Ühendriikides.^[2]

Tuli sai alguse südalinnast edelakaares asuvast naabruskonnast. Pikemat aega kestnud soojad ja kuivad sügisesed ilmaolud ning üsna tuuline periood soodustasid tulekahju kiiret levikut, laialdaselt. Eelkõige kandus see asumitesse, mille hooned olid valdavalt ehitatud puitkonstruktsioonidega. Tulekahju levikul üle Chicago jõe lõunapoolse lookme kirdesse, hävines suurem osa kesklinnast. Lõõm ületas seejärel jõe peamise haru suudmega Michigani järve, haarates suuresti endasse asustust niisamuti linna põhjaküljel.^[3]

1871. aasta suured tulekahjud olid koos Chicagos toimunud suurpõlenguga üheks märkimisväärseimaks elukorraldust ümber kujundavaks tragöödiaks Põhja-Ameerikas. Katastroofi järgselt täiustati linnaplaneerimist, ehitusstandardeid, tuleohutusmeetmeid ja tulekustutustehnikaid. Linn ehitati taas ülesse suurlinnana, erinevaist allikaist pärinenud toetustega, abikäsi saabus pärast traagikat nii lähedalt kui ka kaugemalt. Ühendkuningriigi annetuste toel asutati näitena Chicago Rahvaraamatukogu.^[viide?]

• Michigani suur maastikupõleng (1871)
• Peshtigo metsatulekahju (1871)
• Huroni sadama tulekahju (1871)