Bernard Kangro (ka Bernhard; 18. september 1910 Oe küla, Võrumaa – 25. märts 1994 Lund, Rootsi) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja ajakirjanik.

Bernard Kangro sündis Oe külas Vana-Antsla vallas Võrumaal taluomaniku Andres Kangro ja Minna (Kangro) perekonnas.^[viide?]

Ta õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude.^[viide?]

Aastatel 1943–1944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi.^[viide?]

Aastatel 1950–1994 töötas ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega Eesti sõna (1942), Puhkus ja elurõõm (1943), Kodukolle (1945) ja Stockholms-Tidningen (1946).^[viide?]

Bernard Kangro oli EYS Veljesto veli ning alates 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.^[viide?]

Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartu.^[viide?]

Tähelepanu väärivad ka Kangro kirjandusloolised raamatud "Arbujad" (1981) ja "Arbujate kaasaeg" (1983).

Bernard Kangro kasutas pseudonüüme Antsla Pännu, Herbert Viipilt, Joonas Taavet, Josef Tsaxtinis, Kroonik, O. J., Oskar Jooniste, Taavet Valler.^[viide?]

• "Sonetid" (1935)
• "Vanad majad" (1937)
• "Reheahi" (1939)
• "Põlenud puu" (1945)
• "Pühapäev" (1946)
• "Seitsmes öö" (1947)
• "Tulease" (1949)
• "Veebruar" (1951)
• "Eikellegi maa" (1952)
• "Suvihari" (1955)
• "September" (1964)
• "Varjumaa" (1966)
• "Allikad silla juures" (1972)
• "Hingetuisk. Jääminek" (1988)

• "Ajatu mälestus" (1960)
• "Minu nägu" (1970)
• "Kogutud luuletused" (1991)
• "Kojukutsuv hääl" (2000)

• "Igatsetud maa" (1949)
• "Kuma taevarannal" (1950)
• "Peipsi" (1954)
• "Taeva võtmed" (1956)
• "Sinine värav" (1957)
• "Jäälätted" (1958)
• "Emajõgi" (1961)
• "Tartu" (1962)
• "Kivisild" (1963)
• "Must raamat" (1965)
• "Keeristuli" (1969)
• "Joonatan, kadunud veli" (1971)
• "Öö astmes x" (1973)
• "Puu saarel on alles" (1973)
• "Kuus päeva" (1980)
• "Seitsmes päev" (1984)

• "Arbujad" (1981)
• "Kipitai" (1992)
• "Härjanädalate aegu" (1994)
• "Üks sündmusteta suvi" (1998)

• 1957 Henrik Visnapuu preemia ("Taeva võtmed")
• 1963 Henrik Visnapuu preemia ("Tartu")
• 1970 Henrik Visnapuu preemia ("Keeristuli")
• 1982 Henrik Visnapuu preemia ("Arbujad")
• 1988 Henrik Visnapuu preemia ("Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid")
• 1990 Tartu Ülikooli audoktor^[1]
• 1990 Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia ("Eesti kirjakuulutaja eksiilis")
• 1990 Bernard Kangro kirjanduspreemia

Tema ja Maria Kangro tütar oli Eeva Merike Kangro-Pennar ja poeg on Andrus-Jaan Kangro.^[viide?]

• Karl Ristikivi "Bernard Kangro" (lühimonograafia). Sari "Meie kirjanikke", nr 9. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1967, 80 lk
• Karl Muru "Ühe nooruslüürika vaatlusi". Keel ja Kirjandus 1971, nr 3, lk 143–152 ja nr 4, lk 217–227
• Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 2. raamat. Eesti Raamat 1984, lk 365–381 ja bibliograafia lk 393–394
• Toomas Liiv "Bernard Kangro kirjanikuna". Looming 1989, nr 1, lk 111–122
• Janika Kronberg "Kirjuta!". Looming 2000, nr 11, lk 1706–1717
• Oskar Kruus "Bernard Kangro: elukäik ja looming". Eesti Raamat, Tallinn 2003, 150 lk

• Bernard Kangro Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Lühikokkuvõtted Bernard Kangro teostest
• Ohvitseride andmekogu