Baltimaade õigeusu vennastekogu (harvem ka Baltimaade õigeusu vennaskond; lühend BÕV) oli Venemaa keisririigi ajal Baltimaades tegutsenud õigeusu vennastekogu. BÕV-i eesmärkide seas oli Eesti- ja Liivimaal avada uusi õigeusu kirikuid, hallata eksisteerivaid õigeusu kirikuid, avada õigeusu kirikukoole, levitada usukirjandust.^[1]

BÕV asutati 30. aprillil 1882. BÕV oli Venemaa keisrinna Maria Fjodorovna järelevalve all ja seetõttu olid BÕV-il suured rahalised võimalused.

1883. aastal asutati esimene BÕV-i osakond Eestis: see asus Tallinnas. Seejärel asutati osakond Jõhvi, Viljandi, Paldiski, Rakvere, Paide, Haapsalu, Vasknarva, Aruküla, Lihula, Alajõe ja Hiiumaa õigeusu kiriku juures. BÕV-i Eesti alal asunud osakonnad andsid aru Peterburis asunud komiteele. Alates 1917. aastast ei kontrollinud Eestimaa BÕV-i osakondasid enam Peterburis asunud komitee. Aastast 1920 kuulusid BÕV-i Eesti osakonnad Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku koosseisu. Sel ajal jätkasid tööd järgmised vennastekogud: Saaremaa Apostliku Õigeusu Püha Nikolai Vennaste Selts (1870–1940), Tartu Püha Isidori Vennaste Selts (1914–1940), Narva Püha Vladimiri Vennaskond (1888–1917, 1923–1940).^[1]

BÕV-il oli oma kirjastus, mis asus Riias. BÕV andis välja muu hulgas eestikeelseid häälekandjaid Vaimulik Sõnumitooja (1904−1907) ning Usk ja elu (1908−1917).^[1]

• BÕVist Ajalooarhiivi fondiloendis