Muḩammad Ḩusnī Mubārak (araabia محمد حسني مبارك; läänemaades kasutatakse enamasti nimekuju Hosni Mubarak; 4. mai 1928 Kafr-El-Meselha – 25. veebruar 2020 Kairo) oli Egiptuse poliitik, Egiptuse president alates 14. oktoobrist 1981 kuni 11. veebruarini 2011. Juunis 2012 mõisteti ta eluks ajaks vangi. Ta vabastati märtsis 2017.^[1]

Mubārak sündis Egiptuse külas taluperekonnas. Ehkki isa tahtis, et temast saaks advokaat, valis Mubārak sõjaväelase karjääri. 1949. aastal lõpetas ta sõjakooli bakalaureusekraadiga ning asus edasi õppima lennuväelaseks, liitudes 1950. aastal Egiptuse õhujõududega. Peagi hakkaski ta seal karjääri tegema. Muuhulgas käis ta ka täienduskoolitusel Nõukogude Liidus Biškekis (toona Frunze) ning 1964. aastal oli ta Egiptuse sõjaväedelegatsiooni juhiks NSV Liidus. 1967–1972 oli ta õhujõudude akadeemia juht ning Egiptuse Õhujõudude staabiülem. 1972. aastal sai Mubārakist õhuväe ülem ja asesõjaminister. Et õhujõud näitasid end 1973. aasta Yom Kippuri sõjas heast küljest, sai Mubārak õhuväe kindraliks.

1975. aastal sai rahva seas suure populaarsuse saavutanud Mubārakist asepresident. 1978. aastal sai temast ka valitseva Rahvuslik-Demokraatliku Partei aseesimees. Temast sai president Anwar Sadati kõige lähedasem kaastööline, kes jagas ka tema visiooni vajadusest jõuda leppimisele Iisraeliga.

Pärast Anwar Sadati mõrvamist aastal 1981 valis Egiptuse parlament Mubāraki uueks presidendiks. Ta jätkas Sadati algatatud rahumeelset poliitikat Iisraeli suhtes, suutes samal ajal hoida häid suhteid ka teiste araabia riikidega: 1989. aastal sai Araabia Liiga keskuseks Kairo. Tänu normaliseeritud suhetele Iisraeliga sai Mubārakist üks olulisemaid USA liitlasi Lähis-Idas. Ta oli üks sihikindlamaid palestiinlaste ja Iisraeli rahuprotsessi vahendajaid.

2005. aastal valiti Mubārak viiendaks ametiajaks Egiptuse presidendiks. Esmakordselt valis presidenti rahvas ja senisest mõnevõrra vabamalt lasti tegutseda ka opositsioonil. Mubāraki võit oli siiski mäekõrgune ja peamine opositsioonijuht vangistati peagi, süüdistatuna toetusallkirjade võltsimises. 2006. aasta parlamendivalimistel sai tugeva toetuse opositsiooniline Muslimi Vennaskond, kuid Mubāraki partei säilitas siiski enamuse. 2010. aasta valimistega läks parlament pea täielikult võimupartei kontrolli alla. Vaatamata valimisfarssidele valitses Mubārak enamuse oma võimuaastatest diktaatorina, kelle võim püsis üksnes tänu ülimalt korrumpeerunud ja suure võimutäiusega sõjaväele. Tänu USA-sõbralikule välispoliitikale ei soovinud lääneriikide massimeedia Mubārakit aga diktaatoriks nimetada.

Mubāraki kavakohaseks järglaseks presidenditoolil peeti tema poega Gamali (sündis 1963), kuid nii isa kui ka poeg on võimu säärasel viisil edasi andmise plaane eitanud.

2011. aasta 25. jaanuaril puhkesid Egiptuses rahutused, mille peamiseks ühiseks nõudmiseks oli Hosni Mubāraki tagasiastumine. Mubārak lubas reforme ja vahetas välja valitsuse, kuid keeldus tagasi astumast. Pärast nädalaid kestnud ja mitusada inimelu nõudnud vastasseisu meeleavaldajate ja lojalistide vahel teatas vastmääratud asepresident Omar Suleiman 11. veebruaril Mubāraki tagasiastumisest ja võimu üleminekust sõjaväele.

Aprillis andis peaprokuratuur korruptsiooni, võimu kuritarvitamise, ebaseadusliku rikastumise ja meeleavaldajatevastase vägivalla õhutamise süüdistuste uurimisega välja Mubaraki ja tema poegade vahistamiskäsu.

3. augustil 2011 toimus esimene kohtuistung, kus Mubārak viibis haiglavoodis. Teda süüdistati mõrvades ja korruptsioonis. Ühtegi süüdistust ta omaks ei võtnud.^[2] 2. juunil 2012 mõisteti ta eluks ajaks vangi.^[3]

1990. aastal asus Mubārak Lahesõjas selgelt toetama Iraagi vastasleeri ja sai selle eest USA-lt majandusabi. 2003. aastal oli ta aga Iraagi sõja vastu, sest see destabiliseeris olukorda piirkonnas veelgi enam ega lahendanud Mubāraki arvates Lähis-Ida peamist probleemi, Palestiina ja Iisraeli konflikti. Mubāraki seisukohtade mõõdukas läänemeelsus tõi kaasa islamiäärmuslaste vastuseisu ja väidetavasti on viimased teda korduvalt tappa üritanud. Kõige ohtlikum atentaat tehti 1995 Etioopias.

Majanduspoliitikas kaugenes Mubārak otsustavalt Gamal Abdel Nasseri nõukogulikust majandusmudelist ja on arendanud vabaturumajandust. Peamiseks tuluallikaks on saanud turism.

Mõõduka poliitikuna on Mubārak Egiptuses lubanud kopti kirikul vabamalt tegutseda ja lasknud koptidel ka oma pühasid vabalt tähistada. 2. jaanuaril 1985 kutsus ta tagasi Shenouda III, kelle Sadat oli eksiili sundinud, ja vabastas kõik Sadati käsul vahistatud kopti piiskopid ja teised vaimulikud. Shenouda III saabuski juba 7. jaanuaril tähistatavateks uusaastapidustusteks Egiptusse.

• Inna-Katrin Hein "Egiptuses algab kohus endise presidendi Mubaraki üle" Postimees, 3. august 2011
• Inna-Katrin Hein "Kohus Hosni Mubaraki üle jätkub 15. augustil" Postimees, 4. august 2011