Puhja kihelkond (lühend Puh; saksa keeles Kirchspiel Kawelecht) oli kihelkond Tartumaa lääneosas ja Liivimaa kubermangus Tartu kreisis.

Kihelkond asutati 13. sajandi esimesel poolel.^[1] Ajalooürikutes on kihelkonda mainitud 1397. aastal.^[2]

17. sajandi alguses oli Puhja küllaltki eraldatud. Viljandi- ja Tartu-poolsetes külgedes takistasid läbipääsu Sangla ja Ulila soo, põhja pool Laeva soo. Kaugemale pääses lõunasse Rõngu suunas minnes, põhiliselt sõideti mööda jõge. 17. sajandi teisel poolel asus tänu viljakale maale kihelkonda elama palju uusi inimesi. Siis asutati ka esimene kool.^[2]

19. sajandi keskpaiku siirdus Puhja kihelkonna talupoegadest 24,4% õigeusku.^[3]

Aastatel 1922–1939 hakkasid kihelkonda kuukuma Kavilda, Konguta ja Ulila vald. Varem olid kihelkonnas olnud eraldi veel Väike-Konguta vald ja Väike-Ulila vald.

Kihelkonnas paiknes kaheksa mõisat: üks kirikumõis, kolm rüütlimõisast peamõisat koos ühe kõrvalmõisaga, kaks riigimõisat ning üks 20. sajandi alguseks mõisa staatuse minetanud mõis. Lisaks veel üks karjamõis.^[1]

• Kavilda ehk Vana-Kavilda (Kawelecht ehk Alt-Kawelecht) riigimõis
• Pala ehk Palumõisa (Pallamois) Väike-Konguta kõrvalmõis
• Puhja (Pastorat Kawelecht, varem Pohja) kirikumõis
• Suure-Konguta (Schloß Kongota, ka Groß-Kongota) rüütlimõis
• Suure-Ulila, ka Ulila (Ullila) rüütlimõis
• Teedla (Thetlia) rüütlimõis
• Uue-Kavilda (Neu-Kawelecht) riigimõis
• Väike-Konguta (Klein-Kongota) rüütlimõis
• Väike-Ulila (Uhlfeld) riigimõis

• Kavilda vald
• Suure-Konguta vald
• Suure-Ulila vald
• Väike-Konguta vald
• Väike-Ulila vald

Kihelkond ala jääb tänapäeval tervikuna Tartu maakonna Elva valla alale. Enne 2017. aasta haldusreformi jagunes kihelkonna endine ala peamiselt Puhja ja Konguta valla vahel.

• Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt. Lk 386.
• Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 265–267.