Mõisa peahoone varemed

Piiumetsa mõis (saksa keeles Piometz) oli rüütlimõis Türi kihelkonnas Järvamaal. Tänapäeval jääb kunagine mõis Türi valda Järva maakonnas.

Ajalugu

Piiumetsa mõis rajati 1623. aastal ning selle esimene omanik oli Kiltsi mõisnik Otto von Uexküll. Hiljem läks see tema tütrele Sophie Gertrudele ja tolle abikaasale Fabian von Zoegele.

1678. aastal müüsid Zoeged mõisa Otto Reinhold von Taubele, kes selle 1686. aastal Gustav Johann von Essenile edasi müüs. Essenite valdusse jäi Piiumetsa mõis 1732. aastani, mil selle sai endale endine Rootsi sõjaväelane ooberstleitnant Toomas Jõerist (1677– u 1750).

Toomas Jõerist võitles vabatahtlikuna 1700. aastal Narva lahingus ning pärast pooleaastast kosumist haavatasaamisest (Jörist) kuulus Põhjasõja ajal Rootsi armee Smalandi, seejärel Meyerfeldti tragunirügemendi koosseisu, võitles poolakate, saksilaste ja venelaste vastu Poltava all. Langes venelaste kätte vangi ja viibis Siberis vangistuses 1723. aastani. Vabanenult asus elama Kadrinasse ja tegutses seal 1732. aastani, mil sai endale Piiumetsa mõisa.[1] Ta asutas talurahva lastele kooli, vabastas osa talupoegi ka pärisorjusest ning tegutses Türi kiriku vöörmündrina.

1750. aastal läks mõis Adam Friedrich von Stackelbergile ja 1799. aastal Carl Alexander von Sternile.

19. sajandil kuulus mõis Helffreichidele. 1899. aastal ostsid mõisa Rausch von Traubenbergid Lokuta mõisast. Nende kätte jäi see kuni võõrandamiseni. Mõisakeskus kuulus neile kuni 1939. aastani.

Mõisakompleks

Piiumetsa mõisa uus peahoone valmis 1903. aastal. Heimatstiilis hoone esimene korrus on kivist ja teine puidust. Pärast mõisa võõrandamist rajati sinna korterid, kuhu majutati peamiselt 9. Mai kolhoosi töötajaid, sealhulgas mujalt Nõukogude Liidust sisserännanuid. Mõisa saalis peeti kolhoosipidusid. Hoone taheti 1980. aastate algul renoveerida kultuurikeskuseks, kuid seoses Eesti iseseisvumisega jäid tööd pooleli ning hoone on seisnud aastaid tühjana.

Mõisa endine peahoone ja ka suurem osa kõrvalhooneid jääb uuest härrastemajast umbes sada meetrit loodesse. Enamikust kõrvalhoonetest on alles varemed.[2]

2016. aasta sügisel põles mõisa peahoone, järele jäid vaid esimese korruse kiviseinad.[3]

Vaata ka

Viited

Kirjandus

Välislingid

No tags for this post.